Üks sõnade loomise üldpõhimõtteid on ökonoomsus, mis muu hulgas tähendab, et sõna võiks sisaldada vaid selliseid liiteid, mis on vajalikud. Mida vähem tarbetuid liiteid, seda lühem ja seega ka selgem sõna.

Paar aastat tagasi juuksuris olles kuulsin, kuidas mu juukselõikaja räägib uhkusega uuenduslikust tootest, mis teeb juustega imesid, sest see sisaldab proteiini. Hmm, proteiini?

Kui ma küsin tarbeteksti koolitusele tulnutelt, mis on arvelduskonto lühend, tuleb vastus enamjaolt mõtlemata ja kiiresti. Kuulen üksmeelset rütmilist vastust „aa-aa”. Huvitav, küsin neilt, aga kuidas „aa-aa”, kui sõna, mida lühendame, on arvelduskonto?