Sageli lepitakse lepingute, kokkulepete, õigusaktide või muude dokumentide alguses kokku terminid. Need võivad käia lepingupoolte, lepingu enda, selle eseme, muude tähtsamate sõnade või sõnajadade kohta, mida tavatsetakse tähistada mõne kokkuleppelise sõna või lühivormiga. Enne terminit lisatakse selgituseks sõna edaspidi, mis otsekui esitleb kokkuleppe tulemust.

Kui internetis ringi vaadata, siis näib, et terminite kokkuleppimiseks kasutatavaid keele- ja kujundusvahendeid on praeguses õiguskeeles ülemäära palju. Heitkem pilk sellele, mida soovitavad keelehooldajad ja milline on tegelik pilt.

 27. novembril Tallinnas peetud selge keele arvamuskojas „Selge ja kasutajakeskne riik“ puhus nii mõnigi värskendav tuul. Panen esinejate mõtteavalduste toel kirja uued märksõnad, mis mulle isiklikult silma torkasid. Peamine, mida võis tähele panna, on see, et selgusest üksi hakkab väheks jääma. Tuleb astuda ka mõni lisasamm.

Mitmuse liigtarvitus on üks teemasid, mis on inglise keele mõjul pidevalt päevakorral. Sellest on juba mitu korda kirjutatud (Peep Nemvalts, Priit Põhjala, Martin Aher jt ning siinkirjutaja on seda käsitlenud ühes artiklis, eurokeelekogumikus lk 80–81, ühes, teises ja kolmandas blogikandes). Kui muidu muretsesime tänude*, majanduste*, enamike*, osade* jms pärast, siis viimasel ajal on märgata mitmuse eelistamist ainsusele lihtsalt niisamagi, ilma et inglise keel mõju avaldaks: