Suur osa inimestest töötab praegu teistmoodi. Kasutusele on tulnud uusi termineid.

Oleme teada saanud, et õige on kirjutada koroonaviiruse haigus COVID-19 või koroonaviirus või COVID-19 või lihtsalt viirus, aga mitte koroonaviirus COVID-19 ega COVID-19 viirus vms, sest COVID-19 tuleb ingliskeelsest lühendist COronaVIrus Disease ja aastaarvust, mil see avastati. Viiruse enda nimi on hoopis SARS-CoV-2.

Samuti on mõnda terminit hakatud rohkem kasutama ja osa neist on käigupealt korrastunud: algsest distantstööst on saanud kaugtöö ja distantsõppest digiõpe või e-koduõpe (sest nii koduõpe kui ka kaugõpe võivad tähendada ka teistsugust õppevormi).

Lühendid on üks osa keelekeskkonna kokkulepetest. Igas keeles leidub oma lühendeid (nt, tn, jne, ÜRO), aga ka rahvusvahelisi lühendeid (max, bar, h, Ca) või teisest keelest otse üle võetud lühendeid (WHO, MA, ca, R.S.V.P).

Sageli lepitakse lepingute, kokkulepete, õigusaktide või muude dokumentide alguses kokku terminid. Need võivad käia lepingupoolte, lepingu enda, selle eseme, muude tähtsamate sõnade või sõnajadade kohta, mida tavatsetakse tähistada mõne kokkuleppelise sõna või lühivormiga. Enne terminit lisatakse selgituseks sõna edaspidi, mis otsekui esitleb kokkuleppe tulemust.

Kui internetis ringi vaadata, siis näib, et terminite kokkuleppimiseks kasutatavaid keele- ja kujundusvahendeid on praeguses õiguskeeles ülemäära palju. Heitkem pilk sellele, mida soovitavad keelehooldajad ja milline on tegelik pilt.