Mitmuse liigtarvitus on üks teemasid, mis on inglise keele mõjul pidevalt päevakorral. Sellest on juba mitu korda kirjutatud (Peep Nemvalts, Priit Põhjala, Martin Aher jt ning siinkirjutaja on seda käsitlenud ühes artiklis, eurokeelekogumikus lk 80–81, ühes, teises ja kolmandas blogikandes). Kui muidu muretsesime tänude*, majanduste*, enamike*, osade* jms pärast, siis viimasel ajal on märgata mitmuse eelistamist ainsusele lihtsalt niisamagi, ilma et inglise keel mõju avaldaks:

Kõik keeled on millegi poolest ühesugused. Kõik keeled on millegi poolest erinevad. Räägin emakeelekuul kahest joonest, mis mulle isiklikult meie keele juures eriliselt meeldivad ja millest vahel teiste keelte või muul mõjul üle astutakse.    

Eesti keel kaldub olema ainsuskeel. See tähendab, et meil on omapära väljendada mitmust sageli ainsusvormidega.