Mis teeb meie keele eriliseks?

1.       Eesti keel on ainsuskeel. Ehkki meie keeles on mitmus täiesti tavapärane ja loomulik nähtus, armastame väljendada seda mõnikord ainsusega. Näiteks on meil kombeks kirjutada

·         kolm koera, kaheksa töötajat ja kümme aastat, ehkki koeri, töötajaid ja aastaid on üle ühe;

·         bussipeatus, eksperdirühm ja lillepeenar, ehkki tavaliselt on busse, eksperte ja lilli mitu;

·         vaasid jäid terveks, me kõik jääme vanaks, hindame reformid rahuldavaks, mis sest, et vaase, meid ja reforme on rohkem;

·         tarkus, tervis, sport, aeglus, võim, aga ka maht, mõju, kiirus, töötlus, tarkvara, demokraatia ja tänu, sest teistest keeltest tulnud toormitmuse (*mahud, *tänud, *demokraatiad) asemel on meil teisi vahendeid, kuidas abstraktseid loendamatuid nimisõnu mitmuslikuna kirjeldada.

Muidugi on olemas ka sõnu, mis on üksnes mitmuses, ja olukordi, kus mitmuse vorm on ainuvõimalik. Kindlasti on ka teisi keeli, kus ainsus on tavapärasem kui mitmus. Ent see ei muuda minu jaoks tõika, et meie keeles on see ainukordselt armas keeletahk, mis väärib hoidmist.

2.       Eesti keel on väiketähekeel. Õpetaja Eini Ilvese sõnul on õpilaste hulgas suurenenud väiketähekasutus kohtades, kus peaks olema suur täht. Arvan, et muretsemiseks pole erilist põhjust, sest ülikooli ja tööleasumise järel näib mõni inimene hoopis vastassuunda kalduvat – tekstides muutub esitäht suureks ka kohtades, kus see peaks olema väike. Kunagi ütles Maire Raadik umbes nii, et meie keelehoolde põhimõte ei ole see, et esisuurtähega sõnu võib vahel ka väikese algustähega kirjutada, vaid vastupidi – üldreegli järgi kirjutame eesti keele sõnu väikese tähega ja ainult mõnikord kasutame mingil kindlal põhjusel suurt esitähte. Kui tuua üksnes mõni üksik näide, siis erinevalt mitmest teisest keelest on meil väikese esitähega näiteks

·         nädalapäevade ja kuude nimetused: kolmapäev, märts, jürikuu;

·         pühade ja tähtpäevade nimetused: emakeelepäev, suur reede, jõululaupäev;

·         lepingutes ostja, rendileandja, leping, tellija, kaup;

·         õppeainete nimetused: matemaatika, geograafia, ühiskonnaõpetus, maailmakirjandus;

·         allüksuste nimetused: raamatupidamisosakond, juhatus, nõukogu, sotsiaalteaduskond;

·         lühendnimetused: komisjon, liit, ühendus, komitee;

·         ametinimetused: direktor, minister, esimees, akadeemik, professor;

·         aunimetused: aasta ema, aasta auto;

·         ajaloosündmuste nimetused: vabadussõda, jäälahing, jüriöö ülestõus;

·         ennast seletavad üritusenimetused: rattaralli, kevadjooks, üliõpilaspäevad.

Meie keeles on suur algustäht võimalik ainult neljal kindlal põhjusel. Muudes kohtades ei ole vaja seda pruukida. Väiketähe moodi oleme ju ise ka – tasased, aga jõuame ikka sihini ilma eriti silma torkamata; tagasihoidlikud, ent väljapaistvate kõrval üllatavalt meeldejäävad; väikesed, kuid sellegipoolest pidevalt suurte kannul, kõrval ja ees.

Kui koostame teksti, siis enamjaolt valime vaistlikult, kuidas asju kirja panna. Kui tekib aga kahtlus, kas valida ainsus või mitmus või suur või väike algustäht, võib juhtuda, et selle taga on konflikt meie emakeeletaju ja võõrmõju vahel. Üks tuleb meie seest kodukeele, vanavanemate sõnavara ja sünnikoha kaudu, teine väljast võõrkeelsete tekstide, (välis)õppejõudude ja näiteks ülemuse toel. Nii sisene kui ka väline võivad anda palju juurde. Nad võivad võtta ka palju ära. Ja kui ei tea, kuidas on parem, tasub eelistada mitmusele ainsust ja suurele algustähele väikest. Sel juhul liigume oma emakeele ürgses rütmis, hoiame teda ühtsena ja kaitseme teda võõra liigmõju eest.