Keelekorraldusest kirjakeeleni*

Veebruaris ERRis ilmunud kirjatükis oli juttu sellest, kuidas keeles on korraga vaja nii muutumist kui ka püsimist. Selle tasakaalu hoidmise eest hoolitseb keelekorraldus, mis Krista Kerge sõnul „jälgib ja uurib tegelikku keelekasutust ja annab juhiseid selleks, et meie ühissuhtlus ja ühiskirjakeel oleks ühemõtteline ja enamikule vastuvõetav ning et oma stiilitaju saaks kontrollida.“

Selle kohta, mis on kirjakeel, on mitmesuguseid määratlusi, kuid kui tuntumate autorite mõtteid üldistada, siis võiks selle all silmas pidada teadlikult korrastatud, arendatud, rikastatud ja ajakohastatud keelevarianti, mida on vaja ametlikus ja avalikus suhtluses. Tiit Hennoste järgi on kirjakeel allkeelena riigi toimimiseks vajalik, see peab olema lihtsasti omandatav ja veatu. Krista Kerge on tabavalt sõnastanud sellega kaasneva dilemma: „Kirjakeel on […] ühtaegu ajalik ja ajatu, kollektiivne ja individuaalne, korrastatud ja muutlik.“

Igas keeles võiks olla mingi variant, mida enamik rahvast mõistab. Kirjakeel võimaldabki meil avalikus ja ametlikus ruumis üksteisest enam-vähem ühtemoodi aru saada, suhelgu me siis ministeeriumiga, üksikametnikuga, juristi, õppejõu või kolleegiga, vaadaku me uudiseid, esitagu ettekandeid või käigu koolitustel. Kirjakeel moodustab vundamendi, millele saab tugineda näiteks oskuskeel.

Kirjakeelt tuleb õppida. „Kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses tekstimaailmas,“ on öelnud Reet Kasik.

Selleks, et kirjakeelt saaks hästi omandada, saab palju ära teha suunava keelekorraldusega, mille ülesanne on Tiiu Erelti järgi „kirjakeele seisundi ja soovitatavate arengute teatavaks tegemine (vajaduse korral ka ebasoovitatavaile kõrvalekaldeile osutamine). Esiplaanil on positiivne info keeleliste vahendite rikkusest, sh potentsiaalsetest keelenditest, et tulla toime mis tahes uudses keelesituatsioonis“.

Kirjakeele norm koos sõnatähenduste soovitustega on kirjas õigekeelsussõnaraamatus. Praegu valmib eesti keele seletava sõnaraamatu eeskujul Sõnaveebi ühendsõnastik, mis „esitab eeskätt üldkeele infot“. Seega on õigekeelsussõnaraamatul ja ühendsõnastikul täiesti erinevad ülesanded.

Esimene näitab avaliku ja ametliku suhtluse keelt ja selle hoidmise võimalusi, andes lahkeid soovitusi sõnatähenduste ja -vormide täpsuse ja selguse suurendamise kohta (ümber töötlema ≠ ümber töötama või töötlema; õhkama ≠ õhkima; piloteerima > 1. lennukit, võidusõiduautot juhtima, 2. katsetama, proovima; retseptuur ≠ retsept; koheselt > kohe).

Teine kirjeldab keeles oleva sõnavara rikkust ja variante, mis võivad olla tegelikus keelekasutuses võrdsed (ümber töötlema = ümber töötama = töötlema; õhkama = õhkima; piloteerima = 1. lennukit, võidusõiduautot juhtima, 2. katsetama = proovima; retseptuur = retsept; koheselt = kohe).

Kui need kaks eri ülesandega keelevarianti ühte sõnastikku kokku panna, hakkab üks neist paratamatult kannatama. Praegusel juhul on selleks kirjakeele kiht, mis jääb kuni uue ÕSi ilmumiseni 2025. aastal vaeslapse ossa.

Siiski võib ühendsõnastikust leida suunava keelekorralduse rubriigi „ÕS soovitab“. Selles antakse heakeelsussoovitusi, mille hulk üha kasvab. Nagu aga Hille Saluäär hiljutises kirjutises leidis, näib, et selle juures on söakusest veidi vajaka jäänud. Sama leiab Peep Nemvalts: „Praeguses seisus on ilmselt paljudel raske aru saada, kas ja mida EKI ÜS soovitab või miks üksnes registreerib kirjalike tekstidena talletatud keele sõnu ja vorme.“ Sõnaveebi avalehel on otsingukasti kirjutatud: „Otsi sõnade tähendusi ja tõlkeid“, aga samal ajal veendakse otsijat, et neid ei tasu tegelikult täie tõsidusega võtta. Tähendust täie tõsidusega otsiv keelekasutaja võib seepärast praeguste soovituste lugemisel selguse asemel hoopis segadusse sattuda.

Üks selle põhjusi võibki olla eelöeldus: Sõnaveebiga püütakse rahuldada iga keelekasutaja vajadusi. Korraga püütakse anda teavet ja soovitusi nii keeleõppijale, terminoloogile, murdehuvilisele, kõnekeele uurijale kui ka tõlkijale. See oleks nagu šampoon, palsam ja dušigeel korraga, kõik-ühes-lahendus. Osale keelekasutajatest sobib selline sõnaraamat hästi, aga kõigile kahjuks mitte.

Suur hulk keelepraktikuid – keelehooldajad – kannab oma igapäevatöös hoolt eeskätt kirjakeele püsimise ja ühtsuse eest. Kasutusjuhendeid, aruandeid, ülevaateid, käsiraamatuid, juhiseid, CVsid, õigusakte, õpikuid ja osaliselt ka meediatekste koostatakse kirjakeeles. Tarbetekstis peavad sõnatähendused seega olema hoolikalt kaalutud, võimalikult ühemõttelised või kontekstipõhised, et lugejad neid hästi mõistaksid.

Seepärast ei sobi kirjakeele hoidjatele Sõnaveebi ühendsõnastiku igamehelahendus. Kui kõik-ühes-tulemuse kohta saab öelda, et see ajab üldjoontes asja ära, siis spetsialist sooviks spetsiaalsemat lahendust. Nii tuntakse ühendsõnastikus puudust nn nõudliku keelekasutaja vaatest, kus võiks olla tähelepanu keskmes kirjakeel, mille kohta antaks tähenduste selgust suurendavaid soovitusi ja kirjeldataks ebaselgete, -täpsete või sobimatute tähenduste põhjusi.

Praegu on Sõnaveebis võimalik valida keeleõppija vaade ning teha valikuid endale meelepäraste terminibaaside või keelte vahel. Tehniliselt oleks ehk võimalik luua ka praktikuid rõõmustav ÕSi vaade. Nii nagu ükski juuksur ei soovita oma klientidele kasutada juuste pesemiseks sama vahendit, mida ihu jaoks, nii ei soovi ka keelepraktik lähtuda oma töös põhimõttest, et ühed sünonüümid kõik.

Kui naasta lause „Üldkeele tähendusi ei normita, vaid need kujunevad keelekasutuses“ juurde, siis võiks ÕSi vaates olla selle kõrval nending: „Kirjakeele tähendusi ei normita, kuid keelekorraldus annab selle selguse ja täpsuse hoidmiseks suunavaid soovitusi.“ Praktikud saavad viia need keelekasutajateni, nagu kirjeldab Peep Nemvalts: „Sihi­päraselt välja töötatud soovitused ja uuendid võivad rikastada ka keelesüsteemi […] ning keeletoimetajad, õpetajad jt asjatundjad saavad mõistuspäraselt hooldada avaliku suhtluse keelt.“

Lõpetada võiks Rein Kulli 1971. aastal kirjutatud, kuid ikka veel kehtivate sõnadega: „Tänapäeva arenenud kirjakeeled on väga rikkad ja mitmepalgelised. See annab kirjakeele kasutajaile palju võimalusi. Kuid see talitlusvabadus ei saa olla piiramatu. Ikka ja jälle tuleb endale aru anda, kus, mida, millal ja milleks. Kui võrrelda stiihiliselt arenevat rahvakeelt taltsutamata, metsiku hobuga, siis kirjakeel on hästi treenitud ja sõitjale kuuletuv võluratsu, millega võime hüpata kõrgele ja kaugele, lasta kerget traavi või tulist galoppi, kapata kaugeile maile, söösta tulevikku või matkata minevikus. Ratsu on hea, ülejäänu oleneb ratsanikust. (Ka see, kas ta metsistub või mitte, kas omandab halbu harjumusi jne.)“

Loodetavasti ei katke ühendsõnastiku loomisega (või sellele vaatamata) võluratsu treenimise järjepidevus ja 2025. aastal võib oodata rikkaliku ja ajakohase kirjakeele sõnavara ja soovitustikuga ÕSi.

* Selles kirjatükis räägitakse üksnes kirjakeelest, seadmata kuidagi kahtluse alla teiste keelevariantide (allkeelte) olemasolu ja vajadust nende järele keele kui terviku arendamisel ja rikastamisel.
Eelmine
Sõnatähendusest keelekorralduseni

Sellel postitusel on 16 vastust

btLMXcipATsVQm
MtPVGluOT
15. märts 2022
KdkjxmboHQIC
FjqZWIDfRp
15. märts 2022
syelVcBWpdZhQXJ
dtLcUnjBeREMJP
17. märts 2022
OVgHMRZynL
cQKtVvArqnez
17. märts 2022
VMFJltzjQ
XvKpbLDlhYPz
24. märts 2022
xgCEZIYnw
FUIohcBP
24. märts 2022
hOYWXmsvCy
WUhXtmTP
30. märts 2022
CgnSHestKQAJZXOq
HoyUVDzgZaq
30. märts 2022
lmpGRbJPidqOyDH
xFqdCNgsJKf
22. aprill 2022
hiJvdzGIXFO
cDQTWKAB
22. aprill 2022
jmqTcrfYDACsLMH
QTIrSqmCWeVpy
26. aprill 2022
IWaoLCtShT
thRSNwirm
26. aprill 2022
xQKEczGIm
NoDlyKbFJkr
3. mai 2022
aJkYHqeifRyS
zNZpBHwebaE
3. mai 2022
RrYAowSnWLaDP
MIlmTNcZrdf
14. mai 2022
ydgVSHKeBGQWA
DybKdaBovwsQ
14. mai 2022
Email again: