Olukorrast keeleaias

Tere tulemast minu hooldatavasse aeda! Astuge edasi, ma näitan teile, mis ma siin kõik teinud olen.

Seal suurema platsi peal on omanik palunud kasvatada muru ning hooldada ilupõõsaid ja hekki. See töö ei lõpe iial ja ehkki vaatepilt võib tunduda harjumuspärane ja igapäevane, on selle saavutamiseks vaja üsna palju rassimist. Niidan korrapäraselt, parajal kõrgusel, nii et silmal on siledat ja ühtlast maastikku hea vaadata. Nokin välja võililli, sammalt ja muid soovimatuid taimi ning koristan niidet. Pügan hekki pealt ja külgedelt ning kärbin vajaduse korral ilupõõsaid, et nad näeksid ilusakujulised välja. Seda osa aiast on pikka aega korrastatud ja korras hoitud, selleks on sobivad vahendid olemas, kogu plats näeb välja lihtne, aga kena ja hoolitsetud. Muru kasutajal on seal hea kõndida, istuda ja pikutadagi. Hekk pakub kaitset ja varju ning põõsad ka pisukest silmailu.

Muruplatsi ääristavad ilupeenrad. Vaadake, siin kasvavad väljavalitud. Kõik lilled on värvuse ja kasvu järgi paigutatud – ikka nii, et madalamate õitsemine ei jääks kõrgemate taha peitu ning punased õitsevad koos roosadega ja kollased koos oranžidega, sekka silma rahustuseks valget ja eraldi veel lillade õite sektsioon. Nende peenarde eest tuleb mul kanda erilist hoolt, et kogu ilu ja kirkus esile tõsta, vaatajat kutsuvalt paeluda ja naudingut pakkuda. Lilledele tuleb õitsemis- ja kasvuväe saamiseks anda väetist ning peenraid tuleb rohida, et eemaldada tarbetu, tühine ja üheülbaline. Malts tuleb hõlpsasti välja, vesiheinal tuleb juurekoht leida, siis saab sellegi kätte, aga kõige rohkem on tegu naadiga – see on ennast tavaliselt sügavale ajanud ja selle väljajuurimisega on tükk tegu. Eri tööriistade abil saab aga ka kõige tüütumagi umbrohu välja, lilleilu pääseb võidule ja omanik on rahul.

Tagapool märkate väikest aiamaad, kus kasvavad hernes, porgand, kurk, aeduba, suvikõrvits, till, küüslauk, sibul ja muu igapäevaeluks vajalik söögikraam. On ka mustsõstrapõõsas ja murelipuu. Peenardelt ja puult-põõsalt saadavat tarbib omanik koos oma pere ja sõpradega iga päev ja see on neile terve ja toimekana püsimiseks vajalik. Nii nagu lilled, nõuavad ka köögiviljad head tööd – hernes vajab tuge, porgandit on tarvis vahel ka julmalt harvendada, uba tuleb üles siduda, suvikõrvitsal närbunud lehed ära lõigata, puule tuleb pealetungivate röövlindude kahju vältimiseks panna võrk, põõsa alt tuleb kokku korjata teod. Eriti tähelepanelik peab olema võõrliigi – Lusitaania teeteo – suhtes, kes tuleb lihtsalt kõrvaldada, et ta aiale liiga ei teeks. Kõike tuleb kasta ja väetada ning üleliigne ja pealetungiv umbrohi on vaja üles kitkuda, muidu joob see tarvilike taimede vee ära. Vaid sel juhul on võimalik saada head ja rohket vilja, mis maitseb hea, on vitamiinirikas ja kõigile kasulik.

Näete, kohe siin paremal nurgas on omanik soovinud säilitada elurikkust. Seal lokkavad taimed, kuidas soovivad – kes venib pikaks, kes hoiab maadligi, kes on sirge, kes kõvera varrega, kes on punase, kes valge õiega, kes loobub üldse õitsemisest või vastupidi, kasvatab pärast õitsemist veel marjugi. On mitmekesisust, silmailu, iseteadvustki. Osa taimi jääb teiste varju, osa kerkib esile. Mina ei pea siin lillegi liigutama ega kõrtki tõstma. Mu ainuke ülesanne on jälgida, et elurikkus ei astuks üle piiri ja vohamine lõpeks enne kõnniteed.

Nii ma olen siin aias toimetanud, eri nurkades eri moodi, nii kuidas kellelegi vaja. Viimasel ajal olen aga täheldanud, et mu tööriistad ja vahendid kipuvad kaduma minema. Näiteks ei leia ma naadi väljajuurimiseks enam kühvlit ja viimase lihvi andmiseks vajaliku reha otsingud jäävad tulutuks. Väetist on jäänud väheks ja mõni taim on hakanud kiratsema. Võilillejuurija on kaotsi läinud ja seetõttu tõstab see taim muru sees pead. Kastekannu on tekkinud auk ja lilletoed on vildakad. Olen jäänud mõtlema, et puuduvate ja puudulike tööriistadega on raske aeda korras hoida.

Olen püüdnud rääkida omanikuga, aga ta paistab silma erakordse kidakeelsusega. Olen tema vähesest jutust aru saanud, et saabunud on uued olud, ja ükskord panin tähele sõna reform. Vihjamisi on mulle mõista antud, nagu oleks plaan terve aed ainult elurikkusega täita. Tööriistu ja vahendeid pidigi tulevikus vähemaks jääma, sest elurikkus ju erilist hoolt ei vaja. Korra arvasin kuulvat pominat, et ei tea, kas aednikkugi üldse edaspidi tarvis on. Selgelt ja kindlalt ei ole aga midagi veel välja öeldud, seega katsun ilma kühvli ja rehata ikka kuidagi edasi toimetada.

Vaatan viimasel ajal tihti aias tehtud aastatepikkust tööd. Mõtlen kümnendeid kestnud vaevale, õppetundidele, omandatud tarkusele, rõõmule saavutatust, naudingule, silmailule, tulemuslikule koostööle. Ja millegipärast on kuidagi kurb ja kahju.
Eelmine
"Häkatoni" tulemine

Sellel postitusel on 8 vastust

Aitäh, Helika, nii tabav kirjutis! Mulle kirgliku aedniku ja keeletoimetajana tekitas see aga väga kahetisi tundeid. Esialgu nautisin rõõmuga seda, kui hästi võrreldavad on need kaks mulle nii hingelähedast teemat; hiljem tekkis aga hinge nii palju nukrust – see paralleel pärisaianduse ja praegu keeleaianduses toimuva vahel on nii valus ja selge.
Kahju ainult, et seda allegooriat mõistavad vist vaid keeletoimetajad ise. Kardan, et üldsuse jaoks jääb siin avaldatud valu tundmatuks/tabamatuks.
Mirel
10. september 2021
Aitäh, Mirel! Võib-olla tõesti on selle teksti mõte tajutav vaid väikesele hulgale. Kirjutatud on see aga vaatega tulevikku. Loodan väga, et mul ei ole õigus, aga praegu arvan, et viie või kümne aasta pärast mõistab seda juba suurem hulk lugejaid.
Helika
11. september 2021
YPvMHZmUxtTXh
RMovnKQlUhw
17. september 2021
YdoSyKWIuwpsBcDq
aoHBnWCSdmIh
17. september 2021
NRCULdHaQnuDVqt
QNUtesIvBc
7. oktoober 2021
wuDsrBaVWqdAK
LAjateXli
7. oktoober 2021
VAfOJBYF
aDPkZRnKzMsqg
19. oktoober 2021
JLyvHqUndueaQKAh
TRYrlSLUE
19. oktoober 2021
Email again: