Keeletoimetaja sõnaloendid

23. oktoobri Postimehes räägivad keeleteadlased, et õpetajad, toimetajad ja tõlkijad kasutavad oma töös nn ebasoovitatavate sõnade loendeid. Selle põhjusena nimetati mugavust ja ajanappust. Loendipõhine tegevus on keeleteadlaste sõnul ajast ja arust ning taunitav tegevus. Pakun nüüd sel teemal keeletoimetaja vaatenurka ja mõtisklen veidi veel.

Igal toimetajal on tööaastate jooksul kogunenud mingi hulk sõnu, millele ta pöörab tekstis rohkem tähelepanu. Veelgi enam, selliseid sõnaloendeid on kohe mitu. Osal toimetajatel on nad peas, osal kirja pandud. Need ei ole staatilised, vaid muutuvad koos keelega.

Üks selline loend koosneb teatud lõkssõnadest, mis on vigased, aga mida speller loeb korrektseks. Sellise sõnaloendi käib keeletoimetaja näpuga järge ajades alati toimetamise lõppetapis läbi. Olenevalt tekstist kontrollib ta, et sellesse poleks jäänud sõnu liimesriik, kitseministeerium, patisent, õlikool, omavalitus jne. Üldloendi kõrval on tal ka parasjagu toimetatava teksti jaoks koostatud loend krutskiga sõnadest, mis ta otsingufunktsiooniga üles otsib ja ära parandab.

Teine suurem loend puudutab tõesti sõnavara. See ei ole kogenud toimetajal tekkinud mitte seetõttu, et talle mõni sõna ei meeldi, vaid mitmel muul põhjusel. Jätkem praegu kõrvale arutelu kohmakate otsetõlgete või ebaselgete väljendite üle ja lähtugem peamisest ajendist – sõnade ülemäärasest kordumisest. Korduste kohta koostab toimetaja taas kaks loendit – konkreetse autori oma ja terviku oma. Peatugem neil korraks.

Mõnel autoril on lemmiksõnad. Neid kasutab ta sageli. Vahel näitavad need tema isikupära ja selliseid sõnu keeletoimetaja ei puutu. Teinekord aga jääb autor mõne sõna kütkesse. Näiteks on uuringuaruandes olnud selline lõik:

Eelkõige tõid noored põhjusena välja suurt huvi konkreetse õppeaine vastu. Teistest veidi enam tõid suurt huvi aine vastu välja eelkõige need, kelle lemmikaineks oli bioloogia, ajalugu või füüsika, harvemini need, kelle lemmikuks eelkõige kehaline kasvatus või eesti keel ja kirjandus. Viimase kahe aine eelistajate puhul toodi teistest sagedamini välja õpetamise väga head taset, kõrgelt hinnati ka ajalooõpetajaid. Häid tulemusi õppeaines tõid välja eelkõige need, kel lemmikaineks kehaline kasvatus ja inglise keel.

Siin tuleb täheldada, et autori üks lemmiksõnu on olnud välja tooma ja teine on eelkõige. Keeletoimetaja saab seda märgates julgustada autorit leidma vaheldusrikkust. Lisaks saab ta ka soovitada, et sõna eelkõige varieerimiseks võib kasutada sõnu esmajoones, enamasti, peamiselt jne, ühendi välja tooma asemel sobivad nimetama, väljendama, rõhutama, esile tõstma, tähtsaks pidama jne.

Ent keeletoimetaja ei tööta enamasti ühe autori või üht liiki tekstiga. Ta näeb rohkelt eri käekirju, eri sihtrühmadele mõeldud ja eri otstarbega tekste, kokku suurt tekstimassiivi, tervikut. Selle kallal töötades näeb ta ka keele muutumist. Enamasti on muutumine loomulik ja rikastav. Aga vahel täheldab toimetaja, et üht sõna hakatakse järsku millegipärast kasutama rohkem ja sagedamini ning see lamestab keelt.

Näiteks ühe ajakirja keeletoimetaja võib märgata eri autorite tekstides tihti esinevat väljakutset. Esimene autor kirjutab, et projekt oli tõeline väljakutse, teine, et ees ootab kaks tohutut väljakutset, kolmas kirjutab, kuidas väljakutsete ületamiseks on läinud palju ressursse, neljas soovib panna pealkirjaks „Meie aja väljakutsed“. Lisaks korduvad väljakutsed ka iga autori tekstis. Iga kirjutaja on mõistagi tahtnud olla omapärane, ainulaadne, huvitav. Aga tervikut nägev keeletoimetaja saab aru, et neljanda autori pealkiri võib lugejale mõjuda juba väga igavana, tüütuna, üllatustevaesena. Sel põhjusel teeb ta autoritele ettepaneku varieerida väljakutset mõnest kohas teiste sõnadega. Esmajoones soodustab ta mõistagi autorite iseotsustamise julgust ja palub neil ise miskit asemele pakkuda, ent üks osa keeletoimetaja tööst on teha ka ettepanekuid. Nii pakub ta näiteks välja sõnad ülesanne, proovilepanek, raskus, katsumus, eesmärk, probleem, vajadus vm, välistamata autori enda soove ja eelistusi.

Muuseas, kogenud toimetajad on märganud, et ka keelekasutaja on hakanud väljakutsetest tüdima ja kasutab üha enam teisi väljendeid. Üks neist on võlud ja valud. Kujund on ammu olemas olnud, taas üles leitud, väga kena ja mõjub hästi. Ent hiljuti võis ühel kodulehel näha saabuvate ürituste nimekirjas üksteise all kahte konverentsi, mille pealkirjas olid millegi võlud ja valud. Selle põhjal saab keeletoimetaja oletada, et see kujund võib edaspidi hakata sagenema ja et selle kulgu tuleks jälgida.

Tõlketeksti toimetajal on ka oma loend. Endise pikaajalise Euroopa Liidu tõlketekstide toimetajana on mul olnud au ja õnn teha koostööd sadakonna tõlkijaga. Olen näinud, kuidas mõnikord võis tõlkija jääda lähtekeelde kinni: sõna phase tõlgiti eesti keelde väga tihti faasina, ehkki see võiks olla ka etapp, järk, aeg vms; sõna positive oli sageli positiivne, ehkki saaks tõlkida ka rõõmustav, teretulnud, paljutõotav, kindel, plusspoolel jne, ja mapping sai pidevalt vasteks kaardistamine, kuigi abstraktsemas kontekstis on võimalik ka väljaselgitamine, kindlakstegemine ja ülevaate saamine. Kui teiste tõlketoimetajaga rääkides selgus, et nad märkavad eurotekstides täpselt samade vastete kordumist, siis ei olnud ju vaja teha väga põhjalikku teaduslikku tööd, jõudmaks üldistava järelduseni, et tõlkija võib vahel kiirustades ja mugavusest valida sõnaraamatu (või tõlkeabiprogrammi) esimese vaste ja lõppkokkuvõttes ähvardab kogu tekstimassiiv muutuda üheülbaliseks. See on põhjus, miks toimetajad kirjutavad sageli korduvad tõlkevasted üles ja lisavad neile pidevalt koos tõlkijatega leitud rohkeid sünonüüme – ikka selleks, et valida sealt konteksti sobiv, mitte hakata iga kord taas sõnaraamatuid läbi vaatama.

Üks loend on keeletoimetajal ka sageli korduvate vormide või kinnisväljendite kohta. Näiteks kui tekstis on liiga palju lt-liitelisi kantseliidisõnu (koheselt, tulenevalt, lähtuvalt vm) või mõnikord jääb silma üllatavalt sageli korduv väljend sellega seoses või mis puudutab, saab teksti rikastada neid sõnu või väljendeid vaheldades. Seepärast tuleb kahe käega alla kirjutada Postimehes öeldule: „Keele loomuliku arengu alus on mitmekesisus ja eri tekstiliikide sõnavaraline variandirohkus.“ Sellele tuleks kindlasti lisada ka vormiline variandirohkus. Mitmekesisus ja nüansirikkus ongi üks keeletoimetaja peamisi ülesandeid sõnavaraga töötamisel.

Tegelikult on aga tõesti üks loend, mille abil keeletoimetaja sõnavara „vaesestab“ – see on terminiloend. Kui autor ei ole teksti alguses terminivariante esitanud, aga kasutab pärast oskussõnu mitmes vormis (kasutamisjuhend ja kasutusjuhend) või mitmel kujul (reklaamriba ja ribareklaam), teeb keeletoimetaja talle ettepaneku need ühtlustada, et lugejal oleks hea tekstist aru saada.

Toimetajad on märganud, et nende tähelepanekud kattuvad sageli ÕSi soovitustega, ja vastupidi. Seega peavad nad nii ÕSi, ametniku soovitussõnastikku kui ka keelenõuvakka tänuväärseks allikaks, kust sõnavara varieerimiseks abi saada. Pealegi, ametniku soovitussõnastik on samamoodi loend, mille Eesti Keele Instituut on ise koostanud ja lahkelt ametliku teksti kirjutajale ja toimetajale pruukida andnud. 

Arusaamatuks jääb, miks on instituudi enda antud soovitused ristitud järsku ebasoovitavateks, subjektiivseteks ja teaduslikult põhjendamata loenditeks ja miks need, kellele soovitused on kirjutatud, neid enam nagu ei tohikski vaadata ega kasutada. Ei ole ju lihtsalt usutav, et pikaajaline töö sõnastikega on seni põhinenud üksnes meelevaldsusel, eriti kui samu ilminguid võib keeletoimetaja märgata ka sõnaraamatusse vaatamata. 

Seega võib tõendatult ja kogemuslikult öelda, et koostatud soovitusi on saatnud praktiku kogenud pilk ja sõnakasutuse uurimistöö. Lisaks tekib uus küsimus – kas Sõnaveebi ühendsõnastikus olevad uued ÕSi soovitused on kuidagi vähem meelevaldsed ja subjektiivsed, isegi kui osa neist kordab praeguse ÕSi ja ametniku soovitussõnastiku nõuandeid?

Kuid mõistagi ei pea ükski keeletoimetaja sõnaraamatute sõnapakkumisi ainuvõimalikeks, vaid paneb kirja ka muud leiud, mis eri tekstidega töötades ette satuvad. Seega ei saa ta niisuguse sõnaloendi abil kuidagi keelt igavamaks muuta, vaid risti vastupidi. Sõnaloendi teine pool – sünonüümide rida – on ammendamatu ja täieneb järjepanu koos toimetaja kogemuse, autorite-tõlkijate nõuannete ja eri tekstiliikide läbitöötamise toel. Ja ka loendi esimeses pooles olevat sõna ei kustutata ju tekstist, kui see esineb seal vaid mõni kord. Kogu see töö käib lõppude lõpuks selle nimel, et keeleline kogupilt oleks mitmekesisem, värvilisem ja huvitavam, aga ka selgem, arusaadavam ja vähem väsitav.

Igaks juhuks olgu öeldud, et igasugune sõnaloendi koostamine on vaid väike osa keeletoimetaja sõnavaratööst ja murdosa kogu teksti keeletoimetamisel kasutatavatest vahenditest.

Ja veel – kuna väidet, et keeletoimetaja vähendab oma tööga keelelist variatiivsust, on olnud kuulda juba üle aasta, ning seda ümber lükkavad kirjutised ja sõnavõtud ei ole väitjaid veennud, tahaks väga lugeda selle väite tõestuseks tehtud teadusuuringuid, mis võiksid põhineda kasvõi korpusuuringutel.
Eelmine
Olukorrast keeleaias
Järgmine
Keeletoimetajad ja eesti keele arengukava

Sellel postitusel on 4 vastust

gwRbTeZadCMQfHXt
PcovLKlmDyxbE
27. november 2021
mSHeAkhYQx
YDmOQzHrZX
27. november 2021
ZofNSakYFTynW
YofUvdRPxbJXMnmD
4. detsember 2021
xlvVaDgPrsJ
heirTDakwJQjW
4. detsember 2021
Email again: