Mõne tegusõnaliigi uudne kokku- ja lahkukirjutusviis

Emakeele Seltsi keeletoimkonna kolmas 11. juuni otsus puudutab ühend- ja väljendtegusõnade kokku- ja lahkukirjutamise reegleid. Püüan seda otsust nii lihtsalt selgitada, kui oskan. Alustada võiks sellest, mis need ühend- ja väljendtegusõnad üldse on.

Ühendtegusõna koosneb mingist määrsõnast (näiteks läbi, alla, peal, maha, otsa, üle, üles, kohale, välja, sisse, mööda, kokku, taga, ette, juurde, ligi, katki, valmis) ja tegusõnast. Kui need kaks sõnaliiki kokku panna, tekivad meil sõnad läbi lugema, alla kirjutama, peal hüppama, maha kukkuma, otsa saama, üle elama, üles korjama, kohale jõudma, välja minema, sisse astuma, mööda sõitma, kokku saama, taga ajama, ette ütlema, juurde astuma, ligi pääsema, katki lööma, valmis saama.

Väljendtegusõna sisaldab käändsõna (nimisõna, nt pea, kõri, nahk, käsi, õnn, jutt, kiri, ase, omadussõna, nt kindel, hea, paha, arvsõna, nt üks, kolm, sada, tuhat, või asesõna, nt oma) ja tegusõna. Nende sõnade ühendamisel kaotavad nad selle tähenduse, mis eraldi olles. Moodustuvad uue sisuga sõnad: pähe õppima, kõrini saama, nahka panema, kätte võtma, õnne soovima, jutule minema, kirja panema, aset leidma; kindlaks tegema, heaks kiitma, pahaks panema; ühte heitma, kolmeni lugema, sajaga sõitma, tuhandest tänama; omaks võtma.

Peale ühend- ja väljendtegusõna on olemas ka vabad ühendid, mille puhul võetakse kaks suvalist sõna (mitte määrsõna) ja pannakse need kokku. Selliseid vabu ühendeid moodustavad keelekasutajad iga päev. Panen siia mõned näitlikustamiseks kirja: arvutisse vaatama, lilli nuusutama, kooli minema, kassi paitama, seenelt tulema, tolmu pühkima, sööma hakkama jne. Keeletoimkonna reeglimuudatus vabu ühendeid ei puuduta, alljärgnev käib üksnes ühend- ja väljendtegusõnade kohta.

Võtame ühe ühend- ja ühe väljendverbi, näiteks läbi vaatama ja meelde tulema/tuletama. Üldreegel on selline, et ühend- ja väljendtegusõnade osad kirjutatakse lahku: vaatan läbi, läbi vaatamas, olid läbi vaadanud, vaata läbi, olgu läbi vaadatud, tuli meelde, tuletasin meelde, olevat meelde tuletatud, meelde tuletatuna, ärge tuletage meelde jne.

Nagu ikka, on kõikidel reeglitel erandid. Ühend- ja väljendtegusõnade kokku-lahkukirjutuse erandeid oli mitu, kuid tänase blogikande seisukohalt on tähtsad neist kaks.

1) Kui ühend- ja väljendtegusõnadest moodustatakse tud-, nud-, v-, tav- või mata-vorm, mis vastab küsimusele missugune? ja asub peamiselt nimisõna ees, siis võib kirjutada seda nii kokku kui ka lahku. Niisiis võime kirjutada läbivaadatud ~ läbi vaadatud dokument, meeldetulnud ~ meelde tulnud vastus, meeldetulev ~ meelde tulev mõte, meeldetuletatav ~ meelde tuletatav fakt, läbivaatamata ~ läbi vaatamata paberid.

2) Kui ühend- ja väljendtegusõnadest moodustatakse mine-, ja- või lt-vorm, siis pannakse see kokku, näiteks läbivaatamine, meeldetuletaja, läbivaatavalt.

Tegelikult on mõlema erandi puhul tegu sama asjaga – eelnimetatud vormides tegusõna on omandanud teistsugused ülesanded kui oma algvormis. Esimesel juhul muutub see lauses täiendiks või öeldistäiteks, teisel juhul nimi- või määrsõnaks. Ka keelekasutajad on teadlikult või alateadlikult mõlemad nähtused ühte patta pannud ja seepärast on täheldatud, et mine-, ja- või lt-vormi kiputakse rööbiti kokku ja lahku kirjutama, kuigi lubatud on üksnes kokkukirjutus. Inimesed kirjutavad vahetevahel läbi vaatamine, meelde tuletaja ja läbi vaatavalt. Lahkukirjutus tundub üsna tavaline näiteks sõnades alla andmine, peale ronimine, kõrvale sõitmine, järele jooksja, toime tulija, katki läinult, üles hüpanult jne.

Et üldine keelekasutus näib seega liikuvat normivälises, kuid loogilises suunas, otsustaski keeletoimkond need kaks ühend- ja tegusõnade kokku-lahkukirjutuse erandit kokku koondada. Otsustati, et edaspidi kehtib ühend- ja väljendtegusõnade mine-, ja- ja lt-vormi kirjaviisi puhul sama erand mis tud-, nud-, v-, tav- ja mata-vormi puhul – kõiki neid võib uue otsuse järgi kirjutada nüüd nii kokku kui ka lahku. See muudatus lihtsustab meie keelereeglistikku ja teeb keelekasutaja elu hõlpsamaks.

Tänase blogikande mõttes ei ole vajadust rääkida erandist, mille puhul tuleb ühend- ja väljendtegusõna vormid alati lahku kirjutada siis, kui täiendil on veel mõni laiend (allakirjutav ~ alla kirjutav mees vs. lepingule alla kirjutav mees; kokkulepitud ~ kokku lepitud vs. kliendiga kokku lepitud). Mainimist väärib aga tõik, et kui tud-, nud-, v-, tav- ja mata-vormi puhul kehtib see erand endiselt, siis mine-, ja- või lt-vormile selle jõud ilmselt veel ei rakendu.

Eelmine
„kasvõi“, „justnagu“, „justnimelt“, „kuitahes“, „mistahes“ ja „võibolla“
Järgmine
Miks ei tasu kasutada sõnu „koheselt“, „oluliselt“, „tõsiselt“?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: