Nüüdsest võime kirjutada „teine maailmasõda“

Keeletoimkonna otsuse taga on mitu põhjust, mida ta on ka selgitanud. Täiendan otsuses olevaid mõtteid veel mõne tähelepanekuga.

Seniste reeglite järgi tuli niisiis kirjutajal valida, kas tegu on ajaloosündmusega või püsikindla nimega. Sellest sõltus, kas kasutada läbivat suurtähte (Suur Pauk) või esisuurtähte (Esimene maailmasõda). Raske oli aga määratleda, millal muutub ajaloosündmuse nimetus püsikindlaks nimeks. Kui kaua selleks peaks aega kuluma? Aasta? Aastakümme? Aastasada?

Keeletoimkonnas vahetati mõtteid ka selle üle, mis on üldse ajaloosündmus. Üldiselt saab sõda, lahingut või revolutsiooni kuidagi piiritleda. Kuid kui võtame näiteks laulva revolutsiooni või külma sõja, siis kuidas nende sündmuste algust ja lõppu kindlaks teha? Kui aga siit veel edasi mõelda, siis kas näiteks mõne printsessi sünd, maailmarekordi püstitamine või mäetipu vallutamine võiks olla ajaloosündmus või mitte? Kust läheb täpne piir?

Seepärast palus keeletoimkond abi ajaloolastelt – eeskätt selleks, et määratleda, mis on ajaloosündmus ja püsikindlus. Arutelus selgus aga hoopis huvitav tõik. Nimelt selgitasid ajalooteadlased, et kui ühe võimalusena kasutatakse esisuurtähte ametlikes nimedes ja nimetustes, siis ei saa eesti keeles olla ametlikke ajaloosündmuste nimesid ega nimetusi, sest meil puudub ametlik ajalookirjutus. Eesti demokraatlikus ühiskonnas võib ajalugu kirjeldada mitmel viisil ja üht kindlat ajalookirjutust esile ei tõsteta. Selle väitega kaob ametlikkussuurtähe tingimus sootuks.

Keelekorraldajad on juba mõnda aega soovitanud kirjutada uuemate, sageli kujundlike ajaloosündmuste nimetused läbiva väiketähega (pronksiöö, araabia kevad, püha sõda). Vahel ei ole ju teada, kas mõnda sündmust nimetatakse vaid korraks ja see kaotab kohe tähtsuse või jääb see kauaks meie ajalookaardile. Samuti võib üks sündmus saada mitu nime, mille hulgast tuleb valida parem, õigem või korrektsem variant. Seepärast on keelekorraldajate soovitus olnud igati õigustatud.

Mõnda ajaloosündmust on nimetatud piltlikult ühtmoodi paljudes maades. Näiteks suur nälg oli Eestis aastatel 1695–1697, Nõukogude Liidus ajavahemikel 1921–1923 ja 1923–1933, Iirimaal 1846. ja 1851. aastal jne. Must neljapäev tähistab börsikrahhe 24. oktoobril 1929, 19. oktoobril 1987 ja 24. oktoobril 1997, aga ka Poola töölisrahutusi 1970. aasta detsembris. Paljudes riikides on olnud verine pühapäev ja ärkamisaeg. Selliseid nimetusi ei saa niisiis püsikindlaks ja ainukordseks nimetada ja järelikult on ka raske neid suurtähestada, sest milline neist siis seda väärib?

Need argumendid kokku viisid järeldusele, et ajaloosündmusi on loogilisem ja hõlpsam kirjutada edaspidi väikese esitähega. Sel juhul jäävad ära kõik püsikindluse ja liigse piltlikkusega seotud kahtlused, samuti ei pea inimene hakkama omandama ajalooteadmisi, et mõnda nime või nimetust kirjutada. Otsuse tegemise taga oli seega eeskätt kirjutuslihtsus.

Lihtne on seda aga kirjutada ilmselt tulevastel põlvkondadel. Praeguse aja keelekasutajas tekitab keeletoimkonna otsus kindlasti segadust, sest raske on loobuda vanast ja hakata uutmoodi kirjutama. Suur hulk põlvkondi on üles kasvanud lugemisvaraga, kus esisuurtähelisi ajaloosündmusi oli rohkem kui küll. See jääb ka edaspidi sellisele kujule, sest keegi ei hakka ju keeletoimkonna otsuse toel seniilmunud kirjasõna parandama. Kuna eesti keelekorralduse üldpõhimõtte järgi aga uus reegel vana ei tühista, siis ei peeta suure tähe kasutamist automaatselt eksimuseks. Uuega harjumiseks on praegustel põlvkondadel aega terve ülejäänud elu. Seda soodustavad tulevased õpikud ja raamatud, kus ajaloosündmuste nimetused on eeldatavasti kirjas väikese tähega.

Mõnest tõenäolisest vastuväitest ennetavalt veel. Kujundlikud väljendid võivad vahel panna mõtlema, kas lugeja mõistab neid ühemõtteliselt. Näiteks lauses Inimesed ei tundnud suure depressiooni ajal eriti suurt depressiooni võib tekkida mõnetine mõttelünk. Ent kui üldse selliseid lauseid konstrueerida, võib neisse selguse huvides lisada ajavahemiku või kuupäeva. Sageli aitab ka ümbritsev kontekst sisu mõista.

Tõlkimiselgi võib tekkida küsimus, mil määral saab asju sihtteksti juurde kirjutada. Kuid nii, nagu asutusenimetustesse on meil teinekord vaja lisada asutuse päritolumaa, nii võib ka ajaloosündmuste puhul kirjutada näiteks Eesti vabadussõda. Tõlgime ju mõtet, mitte sõnu. Kui tõlkija ei söanda seda siiski teha, siis võib ta koostada kas või allmärkuse, kus ta asja selgitab.

Mida lugeja keeletoimkonna otsusest arvab?