Millise tähega algavad ametiasutuste nimetused?

Ametiasutustel on tüübinimetus. See tähendab teatud tüüpi asutuse, ettevõtte või organisatsiooni kirjeldust, millele sageli eelnevad mingid täpsustavad sõnad või sõnaosad, näiteks siseministeerium, eesti keele instituut, veterinaar- ja toidulaboratoorium, rahvakultuuri keskus jne. Tüübinimetus selgitab iseennast: näiteks sõna ministeerium nähes on kohe selge, millega on tegu. Sellist nimetust saab ka teise keelde tõlkida.

ÜLDREEGEL
Nagu näidetest näha, kirjutatakse tüübinimetus õigekirjareeglite järgi tavakasutuses väikese algustähega. See põhimõte kehtib igapäevatekstides – ajakirjanduses, pressiteadetes, uuringutes, aruannetes, lihtkirjades, tutvustustekstides, veebimaterjalides jne. Nimetustes sisalduvad nimed jäävad mõistagi suure esitähega: Pärnu linnavalitsus, Haaslava vallavalitsus, Tartu observatoorium, Tallinna ringkonnakohus, Eesti teaduste akadeemia, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus.

ERIREEGEL
Suurt tähte võib ka pruukida, kuid selle põhjuseks peab olema ametlikkus. Kui kiri tuleb kirjutada ministrile või kohalikule omavalitsusele ametlikus toonis või kui tegu on õigusakti eelnõu, kohtuotsuse, rahvusvahelise lepingu vms-ga, siis võib kasutada ka läbivat suurtähte, v.a side- ja muud abisõnad. Sel juhul võib kirjutada ka Siseministeerium, Eesti Keele Instituut, Veterinaar- ja Toidulaboratoorium, Rahvakultuuri Keskus, Pärnu Linnavalitsus, Haaslava Vallavalitsus, Tartu Observatoorium jne.

Ametlikkust rõhutavaid tekste koostatakse märksa vähem kui tavatekste ja see tähendab, et me peaksime valdavalt kohtama väikest esitähte, sest ametidokumente liigub avalikus kasutuses vähem. Tegelikult on olukord vastupidine – suur esitäht torkab silma ka igapäevatekstides. Kas arvatakse, et suurtäht teeb asutuse tõsiseltvõetavamaks? Või on aukartus mõne ametiasutuse vastu nii suur, et väikest tähte ei julgeta tarvitada? Kirjutajate kartusel ei ole üldiselt alust. Kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium või Tartu linnavalitsus on väikese tähega, siis kas on võimalik, et lugeja mõistab seda kuidagi teistmoodi? Ega vist. Iga nimetuse ümber on ka kontekst, mis laseb mõttest selgelt aru saada.

On küll paar üksikjuhtu, mille puhul võib kontekstist väheks jääda: näiteks Eesti Pank ja Tallinna Ülikool on kindla asutuse nimetused, Eesti pank ja Tallinna ülikool võivad aga olla suvaline Eestis asuv pank ja Tallinnas paiknev ülikool. Maire Raadik on toonud näiteid veel selliste mitme tähendusega nimede kohta nagu Tallinna Sadam, Tallinna Vesi ja Kalev. Mõnikord selgitab ümbrus ka nende puhul täpset tähendust, aga kui ei selgita, tulebki neid erandlikena võtta ja läbivalt suure algustähega kirjutada.

Veel tasub meeles pidada, et kui kirjutaja otsustab ametlikkussuurtähte kasutada, peab ta jääma kogu tekstis ühtseks – kõik nimetused tuleks siis kirjutada suure esitähega. Sama kehtib ka väikese esitähe eelistamisel (v.a nimede puhul) – ühtsus peab säilima.

LÜHENDATUD VÕI PIKENDATUD NIMETUSED
Tähele tuleb panna veel üht asja. Suurt tähte võib kasutada üksnes registreeritud täisnimetustes. Kui nimetusest jäetakse mingi osa ära, tuleb pruukida väiketähte, olgu tegu ametliku või tavatekstiga. Näiteks aetakse kirjalikke ametiasju Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga, kuid kui autor otsustab Tallinna eest ära jätta, tuleb tal kirjutada kultuuriväärtuste amet. Vahel eelistatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Haigekassa, Eesti töötukassa, Eesti Autorite ühingu või Tarbijakaitseameti  asemel kirjutada haridusministeerium, haigekassa, töötukassa, autorite ühing või amet – sellised lühinimetused tuleb panna väikese tähega. Kui kirjutaja ei tea täisnimetuse kuju, siis Eestis registreeritud ametiasutuse nimetuse kirjapilti saab ta otsida äriregistri teabesüsteemist.

Väikest esitähte tuleb kasutada ka pikemaks muudetud nimetustes, sest need ei ole sellisel kujul registreeritud. Kui näiteks ametlikus tekstis on räägitud Eesti maksu- ja tolliametist ja Läti maksuametist, siis ei ole suurtähe kasutamine korrektne, sest Eesti asutuse registreeritud täisnimetus on Maksu- ja Tolliamet. Vahel tuleb (rahvusvahelises) ametisuhtluses lisada ministeeriumi ette riik. Ka sel juhul pole tegu registreeritud nimetusega ja õige on sel juhul kirjutada Eesti siseministeerium või Eesti Vabariigi sotsiaalministeerium. Riigisiseses asjaajamises ei ole riigi nime mõistagi vaja tarvitada. Seega, kui kirjutaja kasutab nimetust, mis on pikem kui äriregistri teabesüsteemis, peab ta reeglite järgi suurtähest loobuma.

ALLÜKSUSED
Mingi organisatsiooni osakonnad, talitused, teenistused jne kirjutatakse väikese tähega. Selge on see reegel siis, kui asutusel on raamatupidamisosakond, haldusosakond, teabetalitus, pressiteenistus, nõukogu – nende puhul on väiketäht loomulik. Keerulisemaks läheb aga juhtudel, kui allüksusel on oma nimi, sest siis ei tajuta seda enam osakonnana, vaid eraldi asutusena, mida peaks esisuurtähega kirjutama. Siiski kehtib ka sellistel puhkudel allüksuse väiketähereegel. Näiteks Rahvusarhiiv on võimalik ametlikus tekstis kirjutada suure algustähega, kuid selle allüksused ajalooarhiiv, filmiarhiiv ja riigiarhiiv on väikese algustähega. Tartu Ülikooli/ülikooli allüksused on väiketähelised filosoofiateaduskond ja õigusteaduskond, millel on omakorda ikka väikese tähega instituudid. Omaette kurioosum on Tallinna Ülikooli/ülikooliga, mille mõned allüksused haaravad ühinemise järel suuremat ala kui ülikool ise – nimelt on selle asutuse akadeemiliste üksuste hulgas Eesti demograafia instituut, Eesti humanitaarinstituut ja Eesti tuleviku-uuringute instituut. Sellele vaatamata tuleb siingi valida väiketäht.

Kui asi kokku võtta, siis

 1) väikese esitähega kirjutatakse

• ametiasutuste nimetused (v.a nimed),
• osalised (nii lühendatud kui ka pikendatud kujul) nimetused,
• asutuste allüksuste nimetused;

 2) erandlikult võib registreeritud täisnimetused kirjutada ametlikus asjaajamises suure esitähega.