Kuidas parandada tooteetikettide värdkeelt?

Vaadeldav algtekst näeb välja selline:

Toitumisalane teave (100g): Energiat 1464KJ / 351 KCal, Valku 22.4g, süsivesikuid 61.5g (millest suhkruid 40.5g), rasva 0,7g, (millest küllastunud rasvu 0.7g), kiudaineid 4,8g, naatrium 473mg, niatsiin 1.6mg (9%)*, Vitamiin E 1mg (13%), pantoneenhape 0.6mg (10%), Vitamiin B6 0.3mg (13%), ribofalviin 0.2mg (14%), tiamiin 0.2mg (13%), tsink 1.9mg (13%), raud 1.8mg (13%), Vitamiin A 100mg (13%), vitamiin B11 25mg (13%), biotiin (H vitamiin) 19mg (8%), Vitamiin D 0.4mg (8%), Vitamiin B12 0.2mg (20%).

*(%) = protsent soovituslikust päevasest annusest.

Ilmselt nõustub igaüks, et seda teksti tuleks sisuliselt ja keeleliselt toimetada ja seejärel veel selle õigekirjutust korrigeerida. Tähtsamad parandused tuleb kliendiga läbi arutada ja tema nõusolekul teksti lisada.

Tänapäeval leidub vähe ettevõtteid, kus oleks olemas eraldi nii sisuline kui ka keeleline toimetaja ja lisaks ka korrektor. Kui üldse keegi on keelt kohendama palgatud, siis on see üks inimene, kes teeb kõik ära, õnnestub see tal siis halvemini või paremini. Olen allpool püüdnud eri tekstitöötlejate rollid lahutada, sest sageli püütakse seda teoorias teha. Pean tunnistama, et kuna pean ka ise kõiki kolme ametit, siis on nendevahelise piiri tõmbamine päris raske. Ka ülesannete järjestus tekitas kõhklust – kas esimesena astub tulle korrektor või sisutoimetaja? Kuna mul on sellelegi küsimusele raske vastata, siis reastan ülesanded teksti seisukohalt tähtsuse järjekorras.

Kõigepealt asun siis sisutoimetaja ülesannetesse. Jätan sealjuures vahele kliendiga nõu pidamise etapi. Mõnes asjas eeldan vaikimisi, et ta on minuga nõus, mõnes teises sisulises küsimuses jääb parandus tegemata. Päriselus on koostöö autoriga mõistagi kohustuslik ja hädavajalik. Vähem tähtis pole ka mõne asjatundja kasutamine siis, kui endal jääb teadmistest puudu. Kuna märkan, et tekstis pole keemiliste asjadega kõik korras, võtan appi oma hea keemikust kolleegi Toomas Silgu.

1) Toomas räägib juba aastakümneid, et tooted ei sisalda tegelikult rauda, alumiiniumi, kaaliumi ega muid puhtaid metalle. Metallid on teatavasti tahked ja kas keegi kujutab ette, et kellelgi meist müttavad mingid kõvad kolakad organismis ringi? Enamjaolt sisaldavad tooted nende metallide ühendeid, sooli, oksiide jm, mis võivad olla lahustunud või tahkes olekus ja millest organism saab vajalikke mikroelemente ioonide kujul.

Siinses tekstis nimetatud naatrium on väga aktiivne leelismetall, mis läheb kokkupuutel veega põlema, mida ei saa säilitada õhu käes, vaid näiteks petrooleumis. Naatriumi kättevõtmine, rääkimata suhupanemisest, lõpeb raskete söövituste, põletuste ja muude vigastustega. Vaevalt et siinkirjeldatud toode puhast naatriumi sisaldab – see tapab ju tarbija ära. Toomaselt saan teada, et kui etiketil on mingi aine sisalduse arvuline väärtus milligrammides, siis on sellega tähistatud naatriumiioone Na+.

Sama kehtib raua ja tsingi kohta. Rauda teab igaüks – kas keegi kujutab ette, et ta seda neelama hakkab? Toomas selgitab, et kui arvuline väärtus on 1,8 mg rauda, siis tähendab see tegelikult, et 100 grammis tootes on 1,8 mg rauaioone, mis võivad pärineda nt 2,3 mg raud(II)oksiidist, 4,9 mg raud(II)sulfaadist jne. Mingile kogusele metalliioonidele vastab erinev kogus metalliühendeid. Järeldus: kasutagem etikettidel õigeid sõnu, siinsel juhul räägime raua- ja tsingiioonidest.

2) Õige sõnakasutus on kahtluse all ka väljendis rasva 0,7g, (millest küllastunud rasvu 0.7g). Tavaliselt on küllastunud pigem rasvhapped ja sel juhul peaks ka üldsõna olema rasvhapped. Toomase väitel oleneb õige sõna sellest, kas tootja on mõelnud rasva või on sisaldus ümber arvutatud rasvhappe jaoks, kuid seda ei saa paljalt numbrite põhjal öelda. Ka toimetaja ei ole hiromant ja peaks seda küsima kliendilt. Praegu jätan selle koha muutmata.

3) Sama väljendit vaadeldes tekib küsimus, et kui kogus on mõlemal puhul samamoodi 0,7 mg, siis kas on tarvis seda kaks korda öelda. Kas siis ei võikski üksnes kirjutada, et küllastunud rasvhappeid on 0,7 mg? Võib-olla on selline kordus tekkinud sellest, et tavaliselt on arvulised näitajad erinevad ja siin pole kopeerimisel-asendamisel ühesugusust näitajat tähele pandud? Teisalt, kui jätta ainult küllastunud rasvhapete sisaldus ja võtta üldsõna ära, kas siis lugeja saab ühemõtteliselt aru, et muid rasvu ega rasvhappeid tootes ei ole? Kindlasti oleks ka siin vaja kliendi otsust, ise omavolitseda ei söanda.

4) Sõnavarast rääkides tuletas Toomas mulle meelde, et süsivesikut peetakse praeguse ÕSi järgi vananenuks, selle tänapäevasem sünonüüm on juba mitukümmend aastat sahhariid. Näib, et tavakeele kasutajad ei ole seda teadmist siiski omandanud: süsivesik on väga levinud ja sahhariid üsna tundmatu. Uues ÕSis on plaan nimetada süsivesik üldkeelseks ja sahhariid oskuskeelseks sõnaks. Otsustan, et lugeja jääb harimata, ega muuda kliendi eelistatud süsivesikut.

5) Ma märkan, et mõned keemilised nimetused on valesti kirjutatud:

• pantoneenhappe õige kirjapilt on pantoteenhape ja see pole midagi muud kui B₅-vitamiin;
• ribofalviini õige kirjapilt on riboflaviin ja see on teise sõnaga B₂-vitamiin;

4) Tekstis on kasutatud vaheldumisi vitamiinide nimetusi ja nende keemilisi vasteid ning ühes kohas ka mõlemat korraga. Mõlemad on õiged, kuid keelekasutuse ühtlustamise mõttes võiks eelistada kas ainult keemilisi nimetusi või ainult vitamiinide kirjeldusi. Koostööalti kliendiga nõu pidades jõuaksime tõenäoliselt järeldusele, et kuna teksti lugevad inimesed ei ole kõik keemikud, oleks ilmselt lihtsam lugeda teksti, kus on kirjas vitamiinid. Ühtsuse mõttes võiks siis ära vahetada ka

• tiamiini, mis on teise nimega B₁-vitamiin;
• niatsiini, mis on teise nimega B₃-vitamiin.
• biotiini, mille kohta on tekstis juba vaste H-vitamiin.

6) Sageli on tootes sisalduvaid aineid kirjeldatud koguse vähenemise järjekorras. Selles tekstis on raske järgnevusloogikat tuvastada, sest ainekogused vahelduvad suvalises järjekorras. B-vitamiin on mitmes kohas, naatrium ning raud ja tsink (õieti nende ioonid) on üksteisest kaugele paigutatud jne. Selle järjestuse võiks ümber tõsta nii, et ühesugused ainerühmad oleksid koos. Vitamiinid võiks tähestiku järjekorras reastada ja ühe tähe eri alaindeksite järjestamisel võiks lähtuda kogusest milligrammides, nii et see läheb suuremast väiksemaks (see on lihtsalt minu otsus, mida ma muidu ilma kliendita ei langetaks; lähtuda võiks ka alaindeksite järjestamisest väiksemast suuremaks või päevaannuse osakaalu suurenemisest-vähenemisest).

7) Osal ainetel on niisiis antud protsent päevasest annusest. Esmakordsel päevaannuse nimetamisel on selle taha asetatud tärn, mis viitab selgitusele teksti all. Tärn asub vales kohas, hõlmates tervet komade vahel olevat teksti. Et viidata päevakogust, tuleks see tõsta protsendimärgi taha sulu sisse.

8) Ainete järjekorra muutmisel tuleb ka tärni asukohta vahetada, et ta jääks esmakordse nimetamise järele. Alamärkuses endas ei ole protsendimärki vaja pruukida. Ka matemaatiline võrdusmärk pole jooksvas tekstis kohane ja selle kustutan.

9) Lahtiseks jääb, miks näiteks ioonide päevaannus on tsingi ja raua puhul antud, kuid naatriumi puhul mitte. Samamoodi puudub see teave rasva, süsivesikute, valgu, kiudainete jt kohta. Sellele küsimusele saab vastuse anda üksnes klient ja ise ma seda muuta ei saa.

Sisutoimetaja teeb vastuolulisi otsuseid – ühelt poolt muudab ta teksti selle iooniasjandusega keerukamaks, teisalt aga lihtsustab seda vitamiinide ühtlustamisega, kolmandaks ei arvesta ta keemikute soovi kasutada süsivesiku asemel sahhariidi. Iga muudatuse põhjused on aga erinevad – esimene kord oli kasutusel teise, eksitava tähendusega sõna, teisel juhul tuli teha valik korrektsete sünonüümide vahel ja siis tundus mõttekam eelistada lihtsamat varianti, kolmandal puhul tuli arvesse võtta tegelikku keelekasutust, sest keemilised nüansid on mõne tavalugeja jaoks liiga peened. Sisutoimetaja on aga ilmselt teksti kallal nahistajatest paindlikem – kui autoril on mõne asja kohta oma vankumatu arvamus, jääb tema sõna peale.

Nüüd panen selga keeletoimetaja ametirüü.

1) Sisulised toimetusettepanekud on mul meeles. Nüüd tuleb teha otsus, kas jätta tähed A, B, D, E ja H sõna vitamiin ette või taha. Tekstis on mõlemad variandid. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on korrektne selline vormistus, kus kõigepealt tuleb suurtäht, siis vajaduse korral alaindeks, seejärel sidekriips ja lõpuks sõna vitamiin. See on eriti õigustatud siinses tekstis, kus muidu satuvad numbrid kõrvuti (nt vitamiin B11 25mg, Vitamiin B12 0.2mg). Kui lahutada numbrid sõnaga vitamiin, on tekst selgemini loetav. Seega kasutan läbivalt vormi A-vitamiin, B₁-vitamiin jne.

2) Panen tähele, et tekstis on koostisosi loetletud alguses osastavas käändes, kuid naatriumi juurde jõudes on tõlkija/kirjutaja teinud otsuse minna üle hoopistükkis nimetavale käändele. Kuna tegu on ainekogustega, siis oleks sobilikum jääda läbiva osastava käände juurde. Teengi seda.

3) Viites oleva päevase annuse võiks muuta lühemaks ja kirjutada kokku kujul päevaannus. Siin on põhjuseks puhtalt ökonoomsus, mille poole keel tavatseb liikuda. Ka pikem variant ei ole ebakorrektne ja kui klient ei sooviks seda muuta, siis ma seda ei teeks.

Kui tavaliselt on teksti ülevaatamisel põhiraskus sisulisel ja keelelisel toimetamisel, siis siinsel juhul on hoopis korrektoril väga palju tööd. Istun nüüd tema toolile.

1) Kogu tekstis on arv ja ühik kokku kirjutatud, ent eesti keele reeglite järgi on korrektne 100 g, 100 mg jne. Niisiis tuleb tühikuklahvi klõbistada.

2) Vaid korra on tõlkija/kirjutaja kasutanud kümnendarvudes koma (0,7), ülejäänud tekstis on tarvitusel inglispärane punkt. See on vaja läbivalt koma vastu välja vahetada.

3) Kõiksugused suured esitähed on siin tarbetud ja üle võetud ilmselt inglise keelest. Miks peaks kirjutama pärast koolonit suure tähega sõna energiat? Mis on sõnades valku ja vitamiin sellist, et neile väike täht ei sobi? Tegelikult on ainuke korrektne esisuurtäht selle teksti alguses, ülejäänud tuleb väikeseks toksida.

4) Ununenud on ka ühikute tähesuurus. Eesti keeles on kilo lühend väiketäheline k. Suure K-tähega lühendame näiteks kolmapäeva, kaaliumi ja kelvinit. Seega siis kJ ja kcal – viimases on ka kalori lühend väiketäheline.

5) Kui vitamiini nimetuses on tähe järel number, siis tuleb see alaindeksina vormistada. Eks see ole korrektori ülesanne, aga keeletoimetajana olen ma seda juba teinud, kui muutsin vitamiinide kirjapilti. Või tegin ma seda juba sisutoimetajana, kui otsustasin sõna vitamiin kasuks?

6) Eemaldada tuleb ka väljendi rasva 0,7g taga olev koma ja lisada lahutamatu tühik arvude ja ühikute vahele, et need ei jääks eraldi ridadele.

Usun, et asjatundjad leiaksid siit veel kohti, mida parandada. Kuid pärast minu sisulist, keelelist ja õigekirjalist kohendamist näeks tekst välja selline (lahtiseks jäänud kohad on sinised):

Toitumisalane teave (100 g): energiat 1464 kJ / 351 kcal, valku 22,4 g, süsivesikuid 61,5 g (millest suhkruid 40,5 g), rasva 0,7 g (millest küllastunud rasvu 0,7 g), kiudaineid 4,8 g, naatriumiioone 473 mg, tsingiioone 1,9 mg (13%*), rauaioone 1,8 mg (13%), A-vitamiini 100 mg (13%), B₁₁-vitamiini 25 mg (13%), B₃-vitamiini 1,6 mg (9%), B₅-vitamiini 0,6 mg (10%), B₆-vitamiini 0,3 mg (13%), B₁₂-vitamiini 0,2 mg (20%), B₂-vitamiini 0,2 mg (14%), B₁-vitamiini 0,2 mg (13%), D-vitamiini 0,4 mg (8%), E-vitamiini 1 mg (13%), H-vitamiini 19 mg (8%).

* protsent soovituslikust päevaannusest.

Õnneks või kahjuks inimesed seda liiki teksti enamjaolt ei loe. Kuid koletõlkes, tähevigadega, puuduliku sidususe ja olematu ortograafiaga (loe: värdkeelseid) üllitisi sünnib meie ümber iga päev ja igal pool, muu hulgas ka avalikku kasutusse. Muidugi on tootjal või edasimüüjal odav kõik kuidagi ise eesti keelde ümber panna. Tulemuseks on tooteetikett, kus peale õudustäratava tõlke on arvud ja ühikud (ilmselt tähemärkide kokkuhoiu eesmärgil?) kokku kirjutatud, tähesuurus on meelest läinud ja kirjavahemärgid pole üldse tähtsad. Hea tootja ei käi ju nii oma keelega ringi? Seepärast tuleb loota, et aegade paranedes taipavad ka kaubapakkujad, et tulemus on parem, kui ka kõige lihtsamana näiva teksti tõlgib profitõlkija ja toimetab profitoimetaja.