Kas nimepanek on ainult nimepanija enda asi?

Väga sageli moodustab või kasutab inimene erinevaid tähemustreid vaistlikult, enamjaolt oma emakeele reeglite järgi. Ka nimi on üks tähemuster. See tähendab, et iga koha-, isiku- ja ärinimi on keele ajalooline, korrastamist vääriv ja lahutamatu osa, mille loomisel ja pruukimisel tuleks järgida õigekirjareegleid.

Kuid sageli leitakse, et nimi on inimese enda asi ja ta võib mõelda välja milliseid tahes tähekombinatsioone. Ega ikka ei või küll. Kui aga keelenormid iseenesest põhjenduseks ei sobi, siis on ehk õiguslikel meetmetel veidi rohkem kaalu?

Meil on olemas nimeseadus (õigupoolest isikunimeseadus, kuid Riigikogu soovis selle vastu võtta just sellises sõnastuses), kus inimesele nime panemise kord on päris hästi reguleeritud. Seaduse paragrahv 5 kannab pealkirja „Isikunime õigekirjutus” ja seal on kaks tähtsat lõiget:

„(1) Isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-ladina tähti ja sümboleid ning vajaduse korral võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutusreegleid.

(2) Eestikeelse isikunime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele. Võõrkeelse isikunime kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirjutuse reeglitele.”

Teise lõikega öeldakse siis, et nimi peab olema kas eesti või võõrkeele reeglite kohane. Nii et Huvitujal on õigus – lapsele võib tõepoolest nimeks panna nii Sanna kui ka Zanna, isegi Žanna (kõik pärinevad nimest Susan või Susannah, mis omakorda tulevad heebrea keelest ja tähendavad liiliat). Sealjuures on Sanna loodud eesti keele sõnamoodustusreeglite järgi, Žanna on venekeelse transkriptsiooniga, Zanna on inglise keele pärane. Samamoodi võib Eesti laps eesnimeks saada Henri (eestikeelne) või Henry (ingliskeelne), Kati või Cathy, Raul või Raoul, Jaana või Jana, Kevin või Cevin, Desiree, Desire või Désirée. Tähtis on silmas pidada, et mingi keele reeglitele peab nimi igal juhul alluma.

Just seepärast ei ole enam lubatud nimed, mis ei vasta ühegi keele kirjapildile. Näiteks ei soovitata panna eesnime Käthlyn, sest meie keeles on y võõrtäht, inglise keeles ei tunta aga ä-tähte; Teddi, sest inglise keeles peab olema i asemel y, meie keeles ei kirjutata kõrvuti kahte d-tähte; Kristhel, sest inglise keelde ei sobi K, eesti keelde th; jne.

Nimeseaduse paragrahvis 7 on veel mõned asjakohased nõuded:

„(1¹) Võõrkeelne eesnimi peab olema teises riigis kasutusel eesnimena.

(2) Eesnimeks ei või anda nime, mis sisaldab numbreid või mittesõnalisi tähiseid või mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega.

 (3) Eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda:

 1) tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv;
 2) isiku soole mittevastavat nime; /../”

Ka perekonnanime kohta on omad reeglid. Seega võib näha, et nimepanek on meil üsna selgesõnaliselt seaduses reguleeritud. Alates 2004. aastast on tehtud palju korrastustööd. Reeglipäratu nime panekul soovitab ametnik alati vanematel asja üle kaaluda ja/või peab nõu isikunimekomisjoniga.

Olen täiel määral Huvitujaga nõus, et keerulise nimega inimestel on palju vaja selgitada, missugune on nende nime kirjapilt. Lapsepõlvest saadik olen näinud sama probleemi juba nimega Helika, ilmselt on aga veel raskem inimestel, kelle nimi on Günai, Aerton-Chris, Nikls, Ayrton, Grichnakv, Nugzar, Daryl-Särin, Appolinarija, Äly, Ribaana-Chätleen, Geddily, Jackie-Janet, Yhely, Lummy jms. Sealjuures läbivad need inimesed sama katsumuse igal maal ja igas keeles.

Kohanimedest ja ärinimedest (sealhulgas KangaDzungli nimest) kirjutan mõni järgmine kord.