Kuidas vormistada digiallkirja märget?

Vaatamata ID-kaardiga juhtunule tuleb paljudel meist endiselt iga päev digiallkirja anda. Mitu korda on aga küsitud, millisel viisil tuleks vormistada kirja all olev märge selle kohta, et dokumendile on antud digiallkiri. Pisut internetis kolades selgub, et kasutusel on hulgaliselt vormistusvariante:

/allkirjastatud digitaalselt/ – kaldkirjas, kaldkriipsude vahel

/allkirjastatud digitaalselt/ – otsekirjas, kaldkriipsude vahel

(allkirjastatud digitaalselt) – kaldkirjas, sulgude vahel

(allkirjastatud digitaalselt) – otsekirjas, sulgude vahel

Allkirjastatud digitaalselt – kaldkirjas, esisuurtähega

Allkirjastatud digitaalselt – otsekirjas, esisuurtähega

/digitaalselt allkirjastatud/ – kaldkirjas, kaldkriipsude vahel

jne.

Päris korralik virvarr, eks? Samal ajal mingeid tohuturäigeid eksimusi tegelikult enamikus variantides ei kohta. Stiili mõttes kehtib küll juhis, et eesti keeles kaht esiletõstu korraga ei kasutata ja seega ei ole mingit tarvidust pruukida korraga kaldkriipse ja kaldkirja või sulge ja kaldkirja – piisab ühest esiletõstust. Kui aga see kõrvale jätta, siis ei ole väga palju vahet, kas kasutada kaldkriipse või sulge, kas kirjutada allkirjastatud digitaalselt või digitaalselt allkirjastatud või minu poolest kasvõi digiallkirjastatud. Ent nõustugem, et sellest segadusest parem oleks ühtne kirjapilt. Digiallkirja puhul on vormistusviis lihtsalt kokkuleppe küsimus. Kust aga sellist kokkulepet leida?

Arvestatav allikas, kust digiallkirja kohta teavet saada, on kirja standard EVS 882-1:2013/AC:2015 „Informatsioon ja dokumentatsioon. Dokumendielemendid ja vorminõuded. Osa 1: Kiri“. Standardi järgi toimivad paljud meie avalikud ametiasutused ja mitmes neist on asjaajamiskorras isegi punkt selle täitmise kohustuslikkuse kohta.

Standard ise on tasuline, kuid 2015. aasta märtsikuust pärineb selle parandus, millele pääseb vabalt ligi (https://www.evs.ee/lae-alla/evs-882-1-2013-ac-2015-et.pdf ˃ sakk „Eelvaade/Täistekst ˃ „Vaata eestikeelset dokumenti (PDF)). Selle paranduse punktis 2 on lause: „Muuta vormistust näites 1: kaldkirjas olev tekst „(allkirjastatud digitaalselt)“ asendada püstkirjas tekstiga: „(allkirjastatud digitaalselt)“.

Just see lause peaks olema viimane ajakohane soovitus digiallkirja märke vormistamise kohta. Standardijärgne kuju on seega sulgudes, otsekirjas ja väikese esitähega:

(allkirjastatud digitaalselt)

Ehkki kirja standard kehtib peamiselt avaliku sektori asutustes, oleks praeguses tohuvabohus üks üsna mõistlik võimalus see, kui ka eraettevõtted, ühingud, liidud ja muud asutused selle kokkuleppelise malli eeskujuks seaksid. Sel juhul saadaks ametikirjade vormistamist suurem ühtlus ja silmale oleks ka kaunim kaeda.
Eelmine
Räägime „kontserdist“ ja muudest sellistest
Järgmine
Millal „Eesti“, millal „eesti“?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: