Ürituste ja virtuaalüksuste nimetamisest

Seminari esinejad, Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem Krista Kerge ja liige Urve Pirso tegid ettepaneku võtta need kaks teemat keeletoimkonna päevakorda.

Selle aasta märtsikuisel seminaril tulid keeletoimkonna liikmed Urve Pirso ja Külli Habicht keeletoimetajate liidule vahepeal arutatut tutvustama. Mõlemad esinejad toonitasid korduvalt, et tegu ei ole toimkonna otsuste, vaid soovitustega. See tähendab, et midagi uut ja enneolematut keeletoimkond ei otsustanud, sest soovitused anti olemasolevate reeglite põhjal. Uus on aga see, et pärast soovituste tegemist loodi Emakeele Seltsi keeletoimkonna lehele rubriik „Soovitusi keeletoimetajatele”, kus on kirjas materjal üritusenimede ja virtuaalüksuste kohta. Sinna loodab toimkond koostöös keeletoimetajate liiduga ka edaspidi nõuandeid lisada. Mõlemat soovitust saab lugeja ise klõpsata ja uurida, seepärast ei tasu neid siin väga üksikasjalikult lahata. Piirdugem lühikese ülevaatega üldpõhimõtetest.

Nii Urve Pirso kui ka Külli Habicht tuletasid oma ettekandes meelde, et eesti keele reeglite järgi on nimesid ja nimetusi võimalik kirjutada kolmel viisil:

1) väikese esitähega,
2) läbiva esisuurtähega,
3) jutumärkides ja esimese sõna suure algustähega.

Eesti keelele on kõige omasem väiketäheline kirjaviis, kuid alati pole see kõige parem lahendus, sest vahel sarnaneb tähistatav pigem nime või pealkirjaga. Teinekord on ühe asja nimetamiseks kaks või kolmgi võimalust. Toimetaja oskab sel juhul väikest esitähte soovitada. Kui aga nimepanija on tajunud üritust või virtuaalüksust nimena ja teeb otsuse suure algustähe kasuks, on see tema õigus. Teisel autoril võib olla jälle (täiesti õige) tunne, et tema valitud nimetus näeb välja pealkirja moodi, ning ta kasutab jutumärke ja esisuurtähte. Toimetaja saab anda klientidele soovitusi (näiteks selgus on teise või kolmanda kirjapildi puhul suurem, senine tava on teistsugune, ühtlustamise mõttes võiks proovida kirjutada samaliigilised nimetused kõik ühtemoodi jne), kuid autor teeb lõpliku otsuse ise. Kui toimetajalt küsitakse abi enne nimepanekut, on tal veidi rohkem soovitamisruumi. Ja loomulikult on igal toimetajal kliendid, kes paluvad lihtsalt algustähed korda teha, ilma et nad sooviksidki põhjendusi või selgitusi, peaasi, et tekst saaks korrektne. Sel juhul on toimetajal kõige vabamad käed.

Urve Pirso rõhutas, et praegusel ajal polegi probleem selles, nagu ei oskaks toimetaja õiget valikut teha. Sageli ei mõtle ürituse korraldaja ise lõpuni läbi, kuidas kuulutusel olev üritusenimetus pärast teksti sobitub. Kui näiteks plakatil on PiduÕhtu, siis pikemas tekstis võiks see olla piduõhtu, sest siia sobiks kõige paremini väikese tähe reegel. Sellega pole aga ürituse nimetaja sageli nõus ja talle tundub, et toimetaja pole sellist soovitust andes pädev. Niisuguste raskustega puutub kokku iga toimetaja.

Külli Habicht alustas ettekannet sõna virtuaalüksus lahtiseletamisega. See on termin, mille mõtles arutelude käigus välja toimkonna liige Arvi Tavast. Keelde tuli ta teisena, s.t see on olemas ja juba kasutusel sõjanduses. Ühest küljest kattuvad need kaks kohati sisu poolest, teisest küljest on valdkondade nii suure lahknevuse tõttu neid raske segi ajada. Seega võivad need homonüümid rahulikult koos eksisteerida.

Külli Habicht tõi näiteid selle kohta, et eri kontekstides on võimalik on kirjutada Tpilet, t-pilet, tpilet vm, seega lisandub suurele ja väikesele algustähele ning jutumärkidele siin ka sidekriipsuküsimus. See teema tekitas auditooriumis suurema arutelu lühendosisega nimetuste ja nimede üle.

Keeletoimkonna soovitused täpsustavad nii üritusenimede kui virtuaalüksuste kirjutamise viise ja muudavad praeguse kirju pildi veidi selgemaks. Näib, et koostöö Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna vahel on väärtuslik ja toob kasu kõigile hea keele eelistajatele. Pole vist tarviski öelda, et soovitused ei ole mõeldud ainult toimetajatele, vaid kõigile, kes üritustele või virtuaalüksusele nimesid peavad panema või nendest kirjutama.