Piimatassi tassikõrv

Puutume õigus- ja kindlustustekstides pidevalt kokku sooviga säilitada termini püsikindlus. Kardetakse, et kui võtta kusagil mingil kujul sätestatud terminist osa ära, siis pole see enam juriidiliselt korrektne. Arvatakse, et sel juhul ei väljenda see enam mõistet, mida alguses defineeriti. Samuti leitakse, et lugeja ei pruugi taibata, et tegu on ikka sama terminiga. Niisuguse terminite muutmise pelguse tõttu kohtamegi aeg-ajalt väljendeid ringkonnakohtu kohtuotsus, tagatisfondi fondihaldur, saastetasu tasumäär, kodulaenu laenuleping, tegevliikme liikmeavaldus, hoiuseintressi intressimäär jne.

Sellise sõnamoodustusviisi vastu on mitu keelelist argumenti. Eeskätt tuleb sõnade kokkupanekul lähtuda neid ümbritsevast kontekstist, mis määrab enamjaolt nende tähenduse ja laseb keelendi varjundeid mõista, ilma et neid peaks kordama. Selle juures on abiks kokku-lahkukirjutuse reeglid, mis kuuluvad õigekirjajuhiste hulka ja mille järgi toimib suur osa kirjutatavast keelest. Intuitiivse keeleloogika põhjal saab lugeja tavaliselt aru, mis seaduspärade järgi on sõnad üksteise järele ritta pandud ja mis on sealt vaikimisi ära võetud. Ökonoomsuspõhimõte sunnib meid sõnu järjest lühematesse vormidesse panema, et jõuaksime väiksema ajaga rohkem öelda. Korduse välistab ka hea stiil.

Olukorda, kus osa liitsõnast kord kasutatakse ja kord kustutatakse, nimetab Tiiu Erelt oma „Terminiõpetuses” (2007: 114) termini kontekstuaalseks varieerumiseks. See tähendab, et sõna ümbritsev kontekst määrab termini kokku- ja lahkukirjutuse, korduva osa eemaldamise vajaduse jne. Keelelises mõttes tekivad grammatilised terminivariandid (varakindlustuse juhtum, varakindlustusjuhtum ja vara kindlustamise juhtum), kus tüvi ja sisu jäävad samaks, aga vormistus muutub. Vormistus pole aga mitte õiguslik ega kindlustustehniline, vaid puhtkeeleline küsimus.

Et asja lähemalt selgitada, heidame pilgu üldkeelde. Mida arvata alljärgnevatest näidetest?

Ema ütleb lapsele: „Tule siia, õmblen su nukukleidi kleidinööbi tagasi.”
Laps ütleb emale: „Mul läks piimatassi tassikõrv katki.”
Arst ütleb patsiendile: „Teil on parema kopsu kopsupõletik.”
Patsient ütleb arstile: „Mul oli parema jala jalaoperatsioon.”
Meister ütleb õpipoisile: „Värvi selle tugitooli toolijalg ära.”

Need laused on ebaloomulikud, kas pole? Keeleloogika järgi selguks otsekui, et piimatassil on tass ja sellel kõrv, et tugitoolil on tool, sellel omakorda jalg. Tegelikult räägib ema lapsega ilmselt ikka nukukleidi nööbist, laps kõneleb piimatassi kõrvast, arst teavitab parema kopsu põletikust või põletikust paremas kopsus, patsient nendib, et tal oli parema jala operatsioon, meistri korralduses sisalduvad tõenäoliselt sõnad tugitooli jalg.

Kõik üldkeele vormistusreeglid kehtivad ka allkeeltes, sealhulgas mis tahes oskuskeeles. Oleks ju kentsakas, kui meediakeeles tuldaks mõttele, et nüüdsest hakkame koma teise kohta panema, või arstid otsustavad edaspidi kasutada mingis kohas sidekriipsu asemel mõttekriipsu, sportlased kasutavad teistsugust nummerdusmoodust kui muude valdkondade inimesed või  lühendeid käänatakse mullateadlaste hulgas teistviisi. Tekiks tohuvabohu, kus oleks raske üksteist mõista. Seepärast ongi kõik õigekirjajuhised kõikides keelevariantides samad.

Ka kontekstuaalsete variantide vormistamine käib üldkeele reeglite järgi. Nagu enne öeldud, ei ole termini mitmelaadne kokku-lahkukirjutus hoopiski mitte õiguslik, vaid vormiline, isegi grammatiline küsimus, mis ei kahjusta kuidagi termini sisu. Õigusteksti koostaja ei peaks laskma ennast häirida sellest, et kusagil on defineeritud parem kops ja kopsupõletik. Kui need kaks sõna satuvad kõrvuti, on soovitatav kordus ära võtta. Väljendi tähendus sellest ei muutu.

Lõppude lõpuks ei tasu eestlase keeletaju alahinnata. Sõnu varakindlustuse juhtum, varakindlustusjuhtum või vara kindlustamise juhtum ei ole lihtsalt võimalik eri moodi mõista. Niisamuti on õiged variandid ka ringkonnakohtu otsus, tagatisfondi haldur, saastetasu määr ~ saastetasumäär, kodulaenu leping ~ kodulaenuleping, tegevliikme avaldus, hoiuseintressi määr.