Muutkem keelt mõistlikult

Teised arvavad, et keelehooldajad ei tule keele arengule piisavalt kiiresti järele, kõikide uute sõnade ja tähenduste tulek keelde on soovitatav, reegleid tuleks õgvendada ja keel pole mitte eeskirjade süsteem, vaid suhtlusvahend, mida võib pruukida kuidas tahes, peaasi et sõnum kohale jõuaks. On ka kolmas, väike rühm, kellel on üsna ükskõik, mis keeles toimub, kuid neist ma täna ei räägi.

Ehkki need kaks esimesena nimetatud rühma jäävad vastaspoolele, ühendab neid mitu tahku.

1) Keel on enda oma ja seda hoitakse hoiakule vaatamata. Mõnele ei meeldi sõna neeger, teisel pole selle vastu midagi. Mõni ei armasta jutumärke, teine tahaks neid rohkem kasutada, kui vaja oleks. Üks eelistab suuri esitähti seal, kuhu teine neid ei pane. Inimeste valikud on sageli sügavalt isiklikud, põhinedes emapiima ja kooliõpetusega segatud keeletajul.

2)  Mõlema rühma inimesed märkavad, et keel ei ole homme enam sama mis eile. Mõni võtab taristu kiiresti omaks, teine tõrgub tükk aega, enne kui harjub, mõni ei harjugi. Üks kirjutab kasvõi ja võibolla, teine kas või ja võib-olla. Osa arvab, et uute lühendipunktireeglitega ei saa ta kunagi hakkama, teine rõõmustab, et punkte jääb tekstis vähemaks. Keel muutub, tahetagu seda või mitte.

Nii see ongi. Keel on isiklik asi, mis muutub aja jooksul. Need kaks tegurit mõjutavad ka üksteist vastastikku. Kas keel muutub sellepärast, et ta on isiklik asi? Jah, muutus võib tuleneda mõne üksikisiku või rühma eelistustest. Kas teda võetakse isiklikult seepärast, et ta muutub? Jah, sest muutus võib häirida oma teadmiste ja tunnete põhjal kujunenud keelemeelt.

Mõlema tahu üle võib tegelikult üksnes rõõmustada. Muutumine on omane elavale ja arenevale keelele. Paigalseis paneb selle manduma ja kokku kuivama. Keele elujõu hoidmiseks tuleb lasta sel edasi liikuda. See liikumine tekitab isiklikke emotsioone: vahel heameelt, rõõmu ja vaimustust, teinekord pahameelt, mokaotsast leppimist või lausa sallimatust. Keel aga elab senikaua, kuni see läheb korda, paneb endast rääkima, põhjustab arutelusid. Selles mõttes on meie keelega praegu kõik korras.

Nagu ikka, jääb tõde arvatavasti nende kahe rühma vahele. Keelemuutused on paratamatud. Kuid et keel ei läheks päris kiini jooksma, tuleb muutust vahel teadlikult juhtida. Osa muutusi on soodustamist väärt, osa aga ei sobitu keelesüsteemi ja seepärast tuleks neid pisut piirata. Miks? Sest mõnikord võib muutus kaasa tuua tavasid, mis erinevad senistest ja võivad kogu meie keele masinavärki kõigutama hakata, põhjustades omakorda inimestevahelist arusaamatust. Nii näiteks on praegu sõnaga eepiline – selle algtähendust kasutatakse kellegi loomingu kirjeldamisel ja see väljendab jutustavat, üllast-rahulikku, kiretut. Uus, inglise keele mõjuline tähendus on täiesti vastupidine: tohutu, võimas, enneolematu, meeletu, pöörane, vägev, suurejooneline, muljetavaldav jne. Kumba tähendust mõtleb see, kes kirjutab: Tegu on eepilise filmiga? Kas tihti kasutatav võtmetehnoloogia tähendab võtmete valmistamise tehnoloogiat või alus-, põhi-, juht-, esitehnoloogiat? Kui kusagil on lause: Firma käive oli 180,000 eurot, siis kas see summa on eesti keele reeglite järgi sada kaheksakümmend eurot või võõrmõjul sada kaheksakümmend tuhat eurot? Lauses Mees võitis 35 milj dollarit jääbki saladuseks, kas ta võitis miljoneid või miljardeid, sest eesti keeles algavad mõlemad sõnad samamoodi ja arusaadavad lühendid on hoopis mln ja mld.

Selliste segaduste mõningasekski vältimiseks ongi meil reeglid, juhised ja soovitused, mida annavad keele arengut jälgivad keelehooldajad – inimesed, kes oskavad näha tervikpilti ja saavad aru, mida üks või teine muutus võib kogu süsteemis põhjustada. Reeglid annavad kõikides meie eluvaldkondades võimaluse mõista üksteist paremini ja suhelda väiksemate raskustega. Keeleelu on nagu malemäng – kokku lepitud reeglite piires on võimalik valida ükskõik kui palju käike ja kombinatsioone. Ja miski pole lõppude lõpuks kivisse raiutud: kui ühel päeval näib, et reeglivastane keelemuutus on nii kinnistunud, et suurem osa inimesi enam normikohast varianti ei kasuta, siis tuleb ka reeglit muuta (mis muidugi tekitab eelnimetatud esimeses rühmas taas isiklikku pahameelt).

Seega peavad muutused keeles olema, kuid neid tuleb teha mõistlikult ja teadlikult. Kui ise ei tea või pole päris kindel, kas mõni uus keelend või vorm sobib, võib lugeda keelenõuandeid või küsida keeleinimese abi. Vastus ei pruugi võib-olla alati meeldida, kuid on tavaliselt loogiline ja mõistlik.

Nii nagu keel, võib muutuda ka muu meie elus. See blogikanne oli minu viimane Päevakera peatoimetajana. Edaspidi kohtume siinsetel lehekülgedel harvem. Tänan lugejat senise isikliku ja mõistliku suhtumise eest oma keelde ja selle muutustesse!