Miks on vaja keeletoimetajat?

Keeletoimetaja kuuleb sageli, et tema töö on mõttetu ja tülikas. Iga eestlane oskab ju oma emakeeles rääkida ja tekste kirjutada. Miks peaks keegi veel tema tööd üle vaatama ja seda muutma? Kust toimetaja võtab, et üks sõna on parem kui teine? Miks ta mingit väljendit parandab, kui kõik nii räägivad? Kui üldse, siis võib ta korda teha tähe- ja komaapsakad, muud ei tohi ta küll puutuda.

Võtan appi kujundid. Kui oleme külmetunud, siis joome sidruniga teed, sööme küüslauku ja mett, higistame ja magame palju. Seega saame enda ravimisega hakkama küll. Kuid kui köha ei lähe kolme nädalaga üle või palavik ei taandu, siis läheme ikka arsti juurde, kes teeb analüüsid ja kui vaja, kirjutab välja rohud. Ja kui juhtub midagi päris hullu, siis tuleb koguni haiglasse erispetsialistide hoole alla minna.

Elektripirni vahetamisega peaks toime tulema iga inimene. Kui aga on soov kogu maja elektrisüsteemi uuendada, siis otsitakse asjatundja. Sama lugu on torutööde, toitlustamise, õigusteenuste, tõlkimise, juuksuriteenuste ja muude valdkondadega. Pisitöödega saame ise hakkama, kuid suuremad ülesanded usaldame juba nendele, kes on asja õppinud.

Ka keeletoimetajaks õpitakse. Kõigepealt omandatakse algteadmised ja pärast õpitakse eriaineid magistrantuuris. Seejärel hakkab tõeline tarkuse taganõudmine, s.t töö päristekstide ja klientidega. Kõigepealt saab noor toimetaja kätte põhioskused – esmajoones selle, mida võib iseseisvalt muuta ja mis tuleb kindlasti koos autoriga läbi vaadata. Tasapisi hakkab ta hoomama kogu keelesüsteemi, selle erandeid ja kõrvalekaldeid. Kogenumana oskab ta anda head nõu, teha sisukat koostööd klientidega, toetada järelkasvu. Ta õpib peale keelenüansside veel paindlikkust, diplomaatiat ja kannatlikkust. Keeletoimetaja õpib kogu elu ja praegu nii moodsast rotatsioonist ei saa selle ameti puhul juttugi olla. Niisiis on ka keeletoimetaja spetsialist, kelle juurde võib pöörduda siis, kui tekst ei kõla nii, nagu tahaks.

Heido Ots on rääkinud, et iga inimene mõtleb (vähemalt) kahte moodi. Kui tal tekib mõni hea idee, mida ta mõttes mõlgutab, siis on see kujundlik mõtlemine. Kui ta hakkab seda keelelisse vormi valama, siis on see verbaalne mõtlemine. Viimane on aga palju raskem kui kujundlik. Oleme ju kõik kogenud raskusi mõne mõtte kirjapanekuga – peas on kõik selge, aga selle kirjeldamine sõnade abil on palju keerulisem.

Siin tulebki appi vilunud keeletoimetaja, kelle põhitöö on heade mõtete edasiandmine just sellisel kujul, nagu autor on seda mõelnud. Reet Kasik on öelnud, et iga tekst kirjutatakse lugejale. Keeletoimetaja on otsekui proovilugeja, kelle peal autor saab katsetada, kas tema mõte jõuab pärislugejani. Veel parem on see, et keeletoimetaja mitte ainult ei ütle, kas ta saab kõigest aru või mitte, vaid pakub ka häid vahendeid mõtte lihvimiseks ja silumiseks. Kuna ta tajub keelt ja kogu selle süsteemi terviklikult, siis oskab ta leida keelendeid, mis sobituvad ja haakuvad tavalugeja mõttemaailmaga. Seega on keeletoimetaja üks hea katsealune, keda autor saab enda huvides ära kasutada.

Mõnikord näib, et toimetaja keelemärkusi võetakse isikliku rünnakuna. Seepärast on tähtis aru saada, et keeletoimetaja töötab ainult ja üksnes teksti sujuvamaks, selgemaks ja lihtsamaks saamise nimel ning tema eesmärk ei ole autorile isiklikult ära panna või kuidagi mõne tekstikoostaja väärtust pisendada. Pigem võiks mõelda, et tekstiga töötavad kaks asjatundjat: üks valdkonnaspetsialist, kellel on head mõtted, ja üks keeleinimene, kes püüab need heasse vormi paigutada. Et tulemus oleks hea, tuleb üksteist usaldada ja üksteise asjatundmust mitte kahtluse alla seada.

Tulen tagasi kujundite juurde. Igaüks on võimeline kangast riidetükki välja lõikama, et seda rätikuna kasutada. Kuid kui selle ääred on palistatud ja neile pits ümber heegeldatud, siis võib selle rinnataskusse panna ja teiste ette uhkeldama minna. Õunad võib puu alt kokku korjata ja lauale panna: süüa neid ju saab. Aga kui nad puhtaks pesta ja meeldivasse kaussi panna, tunduvad nad ilmselt isuäratavamad. Uisutada saab ju põhimõtteliselt ka saabastega, aga uiskudega on libedam ja mugavam. Toimetamata ja toimetatud teksti vahel on sama vahe.

Vastan pealkirjas esitatud küsimusele: tekstide toimetamine ei ole tõesti eluliselt vajalik. Keeletoimetaja on lihtsalt üks ilutegija, majanduskeeles lisaväärtuse andja. Iga asi töötab ka siis, kui ta pole ilusasse pakendisse pandud  – müüb ehk vähem, aga ajab asja ära. Seega ei juhtu mingit katastroofi, kui mõte jääb lihvimata. Kellel on aga huvi oma teksti paeluvamaks, säravamaks ja kutsuvamaks muuta, see võib keeletoimetajaga sõbrustamises näha suurt kasutegurit. Ja tuleb öelda, et selliseid inimesi pole üldse mitte vähe.