Kuidas kirjutada üldkeeles kellaaega?

„Eesti ortograafias” (2005, lk 71) on öeldud: „Kellaaja ja ajavahemiku kirjutamisel eraldatakse tunnid, minutid ja sekundid üksteisest punktiga, kümnendiksekundid komaga.” Seega ei ole kooloni kasutamine põhireegli järgi õigustatud ja eelistada tuleb punkti: 9.30, 12.15, koos sekunditega 1.48.27 või 4.09.25.

Siin võiks ka sellele kirjatükile punkti panna. Võib-olla aga mõtleksime veel korra, miks kooloni kasutus levib. Ehk aitab see kirjutajal hiljem teadlikult reeglit järgida.

Esimene ja vanim põhjus on ilmselt elektronkellad. Kauem elanud lugejad mäletavad kindlasti, kui need seieritega käekellade asemel ja kõrval müügile tulid. Kella ekraanil vilkus tundide ja minutite vahel koolon. See vilkumine on ilmselt paljudele mällu sööbinud ja kui kusagile tuleb kellaaega märkida, võib käsi mälu järgi automaatselt punkti asemel kooloni panna.

Teiseks avaldab pidevalt tiksuvat mõju praegu inglise keel, kus tunde, minuteid ja sekundeid eraldatakse kooloniga. Puutume ingliskeelsete tekstidega palju kokku ja kuna kellaaja kirjutamise reeglid ei ole teksti sisu seisukohalt tähtsaimad, siis pannaksegi selline märk, mis esimesena silma ette tuleb. Viga aga sünnitab viga ja nii eelistavad koolonit praegu juba sageli ka need, kes polegi ingliskeelse maailmaga kursis.

Kolmandaks kehtib Eestis standard EVS 8:2008, „Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas”, kus lk 28 on öeldud: „Tunnid, minutid ja sekundid eraldatakse üksteisest kooloniga. Kui on vaja näidata sekundi murdosi, siis lisatakse need ajanäidule pärast koma.” Standardit rakendatakse enamjaolt mingis kindlas keskkonnas ja mingil kindlal põhjusel (siinsel juhul ilmselt infotehnoloogia vallas ja rahvusvahelise tava tõttu). Standardi reeglid on sageli tingitud erialakeele omapärast, siinsel juhul ka arvutitehnilistest iseärasustest jm. Kas võib olla võimalik, et keelekasutajad on seda standardit lugenud ja kasutavad sellepärast koolonit? See tõenäosus on väike, kuid kui keegi eelistab lähtuda standardist, siis tasub meelde tuletada, et igasugused erandlikud erisoovitused võib jätta kitsamasse kirjapruuki. Igapäevast üldkeelset teksti kirjutades tuleks järgida ortograafias antud põhireeglit.

Nimetasin kolm minu arvates tähtsaimat kellaaja koolonistamise põhjust. Kindlasti on neid veel (kõik teised teevad ka nii, arvutiprogramm ei võimalda, ülemus käsib, tõlkemälu kasutamisel ei lisata kellaaega tõlgitavasse üksusse ja see tuleb automaatselt koos kooloniga eesti keelde üle, pole viitsimist pisiasjadega nikerdada jne), kuid need on kõrvalisema tähtsusega.

Kellaaegadega on seotud veel üks nipp: eraldusmärgist ja ka nullidest saab mõnel juhul mööda hiilida. Neid pole üldse vaja siis, kui tekstis, plakatil või ajakavas on kirjas ainult täistunnid. Üritus võib alata kell 14 (mitte 14.00), poe lahtiolekuajad on 8–18 (mitte 8.00–18.00), konverentsi esimene ettekanne esitatakse kl 10–12 (mitte 10.00–12.00). Sel viisil saab ruumi kokku hoida ja hõlbustada loetavust. Niisugune võimalus kehtib siiski vaid siis, kui kõik tekstis olevad vahemikud on täistundides. Kui mängu tulevad minutid (9.45; 10.00–11.30; 12.15–14.00), on ühtsuse mõttes parem jätta ka täistunninullid alles.

Kellaaja vormistamise viiside kohta leiab rohkelt näiteid Maire Raadiku käsiraamatust „Väikesed tarbetekstid” (lk 35–40).