Kas Kaljulaiu, Kaljulaia või Kaljulaidi?

Kogu selles arutelus selgus ka, et nimede käänamise reeglid ja soovitused on kohati ununenud. Seepärast võiksime täna avada eesti keele käsiraamatu (lk 301–304), Maire Raadiku „Väikesed tarbetekstid“ (lk 69–77) või selle lühikokkuvõtte isikunimeandmebaasis, et heita pilk põhireeglile ja ühele erireeglile. Abiks on ka Maris Jõksi teemakohane artikkel Postimehes, Peeter Pälli intervjuu 9. oktoobri 2016. aasta „Vikerhommikus“  ja järgmise päeva keelenõuandes ning Päevakera blogikanne selle aasta jaanuarist (seal on kirjas ka nimede ülakomareeglid, mida me täna ei vaata).

PÕHIREEGEL

Kui inimese perekonnanimi on mõni eesti sõna, käändub see samamoodi nagu see sõna. Seega Tamm : Tamme, Kuusk : Kuuse, Mets : Metsa, Kokk : Koka, Kuld : Kulla, Raud : Raua, Silk : Silgu, Ots : Otsa, Kass : Kassi. Nii käib see suurema osa meie nimedega. Kas pole lihtne?

ERIREEGEL

Inimene võib nime käänamist varieerida küll, aga tavaliselt sel juhul, kui sellel on keelesüsteemis olemas analoog, st mingi sarnaselt käänduv sõnamall, mida eeskujuks seada. See ei käi aga kõikide nimede kohta. Mitut käänamisvõimalust pakuvad nimed,

1)     mille lõpus on silp

 a) -as, nt Kallas : Kalda, aga ka Kallase, nagu katuse,
 b) -er, nt Põder : Põdra, aga ka Põderi, nagu arteri,
 c) -el, nt Rüütel : Rüütli, aga ka Rüüteli, nagu redeli,
 d) -ur, nt Kangur : Kangru, aga ka Kanguri, nagu amburi;

2)     mis on homonüümid (sama nimetavalise kirjapildi, aga erineva tähenduse ja mõnikord ka käänamisviisiga sõnad), nt Niit : Niidi või Niidu.

Veel võib inimene loobuda sõnaomasest käänamisest, kui tema perekonnanimeks on omadussõna (Aus : Ausi, nagu roosi), väga suure laadivaheldusega sõna (Mägi : Mäe, aga ka Mägi, nagu nagi), unarusse jääma hakkav murdesõna (Lang : Langu, aga ka Langi, nagu kangi) või sõna, mille käänamisel lisandub uus silp (Säde : Säde, nagu side). Mõne nime puhul pruugitakse nii loomulikku kui ka analoogset käänamisviisi kõrvuti, mõnikord on aga üks või teine ülekaalus.

Ka soomepärase nimega inimesed võivad otsustada, kas nad käänavad eesti- või soomepäraselt (Mustonen : Mustoneni või Mustose).

KALJULAID

Sõna laid on homonüüm, st ÕSi järgi on sel kaks tähendust: kas mingi riba või tükk, mis käändub kujul laid : laia (nagu ka nõid ja pöid), ja väike saar, mis käändub laid : laiu (nagu ka hoid, leid, hiid, uid). Sõna laid : laia ei näi enam olevat kuigi tuntud ja tavaliselt eelistatakse käänamist kujul laid : laiu. Võimalik on leida paar analoogiat, mis lasevad käänata nime Laid ka kolmandal kujul. Hea kolleeg Maris Jõks nimetas näiteks sõnu seib ja reid, samuti saab sõna siid eeskujuks võttes kasutada ka kuju Laidi. Niisiis, kui inimese nimi oleks Laid, saaks seda põhimõtteliselt käänata kolmel kujul.

Ent siin tuleb mängu järgmine soovitus. Eesti keele käsiraamatus on sedastatud: „Liitsõnaliste nimede käänamisel hoitakse lähtesõnale omasest käänamisest kinni rohkemgi kui lihtsõnade puhul“. Maire Raadik leiab sama: „Liitsõnalisi nimesid käänatakse siiski reeglipäraselt“, rõhutades seda telefonitsi vesteldes ka Kaljulaiu nime puhul. Ka nimekorraldaja Peeter Päll selgitab: „Tavaline on see, et kui nimi on liitsõnaline […], siis see teine sõna käändub ikkagi loomuliku sõna eeskujul.“ Seega soovitavad keelekorraldajad jätta liitsõnaliste nimede puhul analoogmalli otsimine kõrvale ja käänata nime tagumist osa tavapärasel viisil. Reeglite ja rahvaliku tava järgi saab järelikult soovitada nime Kaljulaid puhul kaht käänamisviisi: Kaljulaiu ja Kaljulaia.

Teatavat muutust keeles võib siiski täheldada. Märgata võib ka seibi-järgset käänamist – kui Ülo Vooglaiu, Varro Vooglaiu, Tõnis Erialaiu, Peeter Järvelaiu ja Arved Viirlaiu puhul pigem mitte, siis Jaanus Karilaiu puhul veidi enam ja eriti rohkelt Kristel Aaslaiu puhul. Seda, kas nime taga oleva sõna käänamise viis on kirjapanijal ununenud või on see nimeomanike enda soov, ei tea öelda.

Kersti Kaljulaid on ise oma eelistust põhjendanud sellega, et tema kodus käänati seda nime kujul Kaljulaidi. Siin põrkavadki kokku isiklik ja normipärane, harjumus ja keeleomasus. Keel on meie kõigi oma ja me ise kujundame seda. Ilmselt võib öelda, et jõudu kogub järjekordne presidendi käändkond, millest on lähemalt kirjutanud Maris Jõks. Peeter Päll, kes peab presidendi nime rahvalikku käänamist (Kaljulaiu) enda jaoks südamlikumaks ja soovitab kantseliitlikuma käänamise (Kaljulaidi) jätta pigem dokumentide jaoks, sõnas „Vikerhommikus“ meediakasutuse kohta: „Ma ei saa soovitada seda, mida nimekandja ei soovi, aga ma tahaksin, et nimekandja ei paneks pahaks, kui tema nime käänatakse vastava sõna eeskujul.“ Et sõnaga laid lõppeva liitsõnalise nimega inimesi on Eestis rohkesti, siis ennustab nimekorraldaja, et nende nimede käänamise kohta hakatakse keelenõust ilmselt nüüd sageli küsima.

Seda, kas sündimas on täielik keelemuutus, on veel vara öelda. Kaljulaiu loomuliku käänamise üht võluvat tahku tahaksin aga siiski rõhutada armsa kolleegi Einar Kraudi sõnadega: „Sellel nimel iseenesest on ju ilus, koguni võimas tähendus. Uus roll Eesti riigi kõige kõrgema esindajana annab sellele omamoodi sümboli väärtuse. Miks ei võiks see nii meie keeleteadvuses ka toimida: Eesti kui väike, aga kindel kaljune saareke maailmameres!“