Kas "inglisekeelne", "inglise keelne" või "inglis keelne"?

Tavaliselt kirjutatakse keelenimetused sõnast keel lahku: eesti keel, saksa keel, vene keel, rootsi keel, hispaania keel, kõmri keel, germaani keel, indoeuroopa keel, soome-ugri keel, läänemeresoome keel, inglise keel, prantsuse keel.

Keelenimetus ja sõna keel jäävad lahku ka ükskõik millises käändes: eesti keeles, saksa keelega, vene keeleta, rootsi keelel, hispaania keele, kõmri keelelt, germaani keelele, indoeuroopa keelest, läänemeresoome keelena, inglise keelt, prantsuse keelde.

Nüüd aga räägime korraks teisest teemast. Omadussõnad, mille lõpus on ne-liide, kirjutatakse enamasti eelmise sõnaga kokku: kaheaastane, neljameetrine, lepingujärgne, metsatagune, järveäärne, koroonaaegne (igaks juhuks tuleb meelde tuletada, et kui esimese sõna kohta käib veel mõni sõna, kirjutatakse see lahku: kolmekümne kahe aastane, saja nelja meetrine, vana lepingu järgne, suure metsa tagune, sinise järve äärne, uut tüüpi koroona aegne).

Paneme kaks asja kokku. Kui soovime kirjutada keelenimetusi omadussõnalisena, tuleb need eelmises lõigus käsitletud reegli järgi igas käändes kokku kirjutada: eestikeelne, saksakeelsega, venekeelseta, rootsikeelsel, hispaaniakeelse, kõmrikeelselt, germaanikeelselt, indoeuroopakeelsest, läänemeresoomekeelsena. Inglise ja prantsuse keele puhul kaob ka e-täht: ingliskeelset, prantsuskeelsesse.