Kas Hellus jogurt või Helluse jogurt?

Sellises asendis ja ülesandes on eeslisand reeglite järgi omastavas käändes, vastates küsimusele kelle? mille?, nt Sõbra tänav, Selveri pood, Rahva Raamatu kauplus, Tallinna bussijaam, Kivikese lasteaed, Emajõe festival, Kalevi kommid, Marati triiksärk jne.

Ometi näeme iga päev eeskätt kaubandus- ja teenindusmaailmas selliseid väljendeid nagu Ceresit pahtel, Kärcher kõrgsurvepesur, Lukoil tankla, Solaris keskus, Balticmiles kaart, Mentos närimiskomm, Katjes kommid, Brontex siirup, Syoss tooted, Pampers mähkmed, Malbec viinamarjasort, Canon kaamera, Skype ekraan, Nordic Office märkmepaber, Maks ja Moorits seakaelakarbonaad, Everest vesi, Palmolive seep, Cif üldpuhastuskreem jne.

Miks on jäetud need nimed käänamata?

Osa neist on välismaalt tulnud. Millegipärast arvatakse, et kui teises keeles nende taga käändelõppu ei ole, siis ei tohiks seda ka eesti keeles panna. Aga keeled on ju erinevad. Meie keelele on ürgomane omastav kääne, mis käib eeslisandiga kaasas. Eesti õigekirjareeglites ei tehta vahet, kas nimi on oma või võõras – senikaua kui kirjutame Marguse raamat, tuleb kirjutada ka Ceresiti pahtel, Nordic Office’i märkmepaber ja Canoni kaamera (sest nagu eespool öeldud, peab eeslisand vastama küsimusele kelle? mille?).

Vahel põhjendatakse nimetavat käänet sellega, et kaubamärgitoote nimekuju ei tohi muuta. Kaubamärk on tõepoolest kindla kuju ja vormistusega, sageli logona kasutatav ainukordne kujutis, mida võib pruukida vaid registreeritud kujul (hoone fassaadil, blanketi päises, tootekataloogis). Sageli on see eripärase kujundusega, näiteks teises kirjas, teist värvi või teistsuguse tähepaigutusega. Estraveli kaubamärgis on viimane täht suur ja teistpidi, Elioni logo on lilla ja selle ees on teatud kujund, Saaremaa Lihatööstuse tunnusmärgil on sõna Saaremaa trükitähtedega ja lihatööstus paikneb selle all jne. Need on kujunduslikud elemendid, mis muudavad kaubamärgi äratuntavaks. Ent tekstis muutub sõnaline kaubamärk selle osaks. Me kirjutame kaubamärginimed samas kirjas ja värvis kui muud sõnad, kasutame reeglipäraselt suur- ja väiketähti, sidekriipse, paneme nende taha tarvidust mööda koma ning lõppude lõpuks ka kääname neid nagu muid sõnu ja nimesid. Muuseas, käändest ei pääse isegi siis, kui kaubamärginime taha soovitakse tekstis jätta hoiatustähis ®, ™ vms. Sel juhul tuleb käändelõpp pärast tähist sidekriipsuga, nt Edronax®-i tabletid, NeedScope^TM-i fotokomplektid.

Seega siis ikka Helluse jogurt, Ceresiti pahtel, Kärcheri kõrgsurvepesur, Lukoili tankla, Solarise keskus, Balticmilesi kaart, Mentose närimiskomm, Katjesi kommid, Brontexi siirup, Syossi tooted, Pampersi mähkmed, Malbeci viinamarjasort, Canoni kaamera, Skype’i ekraan, Nordic Office’i märkmepaber, Maksi ja Mooritsa seakaelakarbonaad, Everesti vesi, Palmolive’i seep, Cifi üldpuhastuskreem.

Eesti grammatikas on mõeldavad siiski kaks võimalust, mille puhul saaks lisandi nimetava käände alles jätta ja kogu käänamistööd hakkab tegema põhisõna:

1) mööndud on sidekriipsuga kirjutamist, nt Hellus-jogurt, Ceresit-pahtel, Kärcher-kõrgsurvepesur, Lukoil-tankla;

2) eeslisandi saab muuta järellisandiks, nt jogurt Hellus, pahtel Ceresit, kõrgsurvepesur Kärcher, tankla Lukoil.

Siiski tuleb tunnistada, et need võimalused on keelekasutajale võõramad (vrd Kalev-komm ja komm Kalev) ja loomulikus keeles neid kuigi palju ei pruugita.

Huvitav tõik on veel see, et kui eeslisandina nime ei armastata käänata, siis kohe, kui sama nimi on kasutusel põhisõnana, ei ole käänamisel enamjaolt probleeme, nt nautisin Hellust, pahteldasin Ceresitiga, ostsin bensiini Lukoilist, lähen Solarisse, pesin ilma Palmolive’ita, lisasin Cifile vett jne. Miks siis just see eeslisandi omastav enam kellelegi ei meeldi?