„Jah, väljendis „Rootsi laud“ on „Rootsi“ tõesti suure tähega!“

See keeleuuendus on juba 17 aastat vana. Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1998. aasta soovituse kohaselt kirjutatakse kohanimi suure algustähega ka kohanimelise täiendiga ühendites.

Täiend on mäletatavasti sõna, mis täiendab põhisõna. Nimi Tallinn muutub täiendiks siis, kui ta hakkab täiendama sõna kilu, s.t ühendis Tallinna kilu. Sellised kohanimelise täiendiga ühendid on veel Peipsi tint, Hiina villkäppkrabi, Hollandi juust, Parma sink, Karksi õlu, Gruusia vein, Türgi uba, Gouda juust, Kreeka jogurt, India pähkel jne.

Ehkki keeletoimkond andis soovituse eeskätt kaubanimede kohta, leidis ta, et ühtluse mõttes on otstarbekas loobuda suurest esitähest ka muude kohanimelise täienditega ühendites. Niisiis saab kirjutada ka Rootsi laud, Soome kelk, Türgi saun, sigade Aafrika katk, Pärsia vaip, India köök, Vene rulett, Alpi kahevõistlus jne

Uuendused tekitavad protesti ja nõuavad harjumist. Reegliuuendus sünnib tasa ja targu, alles siis, kui eksimine ja kahtlemine on massiline ja järjepidev. Vana reegliga nii kippuski olema ja seepärast näis olevat õige asi üle vaadata. Pean oma kogemusest ütlema, et pärast mõningat harjutamist ja teadlikku meeldetuletamist sain ma ühel päeval aru, kui palju on kõik tegelikult lihtsamaks muutunud. Esmajoones pole enam vaja välja uurida, kas Tallinna kilud on tehtud Tallinnas (sel juhul suure algustähega) või Tartus (sel juhul väikesega). Kirjutaja, tõlkija või toimetaja ei pea hankima kontekstiteadmisi, vaid kohanimelist täiendit kasutades võib ta selle enamjaolt rahulikult suure tähega kirjutada. Seega on eksimist reegli vastu vähem – see aga oligi ju põhjus, miks see muudatus sündis.

Päris rusikareeglit see muudatus siiski kaasa ei toonud. Meeles tuleb pidada, et kohanimeline täiend kirjutatakse endiselt väikese tähega kolmel erandjuhul:

1)     keelenimetustes, nt eesti keel, vene keel;
2)     rahva- ja hõimunimetustes – eesti rahvas, inkade hõim;
3)     erialatekstides kasutatavates taime-, looma- ja loomatõunimetustes (üldkeeles ja tavakasutuses kehtib siiski suure esitähe reegel): londoni kalanhoe, kalifornia merikaru, atlandi heeringas.

Keele- ja rahvanimetuste väike esitäht on meil nii ammu juurdunud, et oleks olnud tarbetu seda muutma hakata. Peale selle ei eksi keelekasutaja enamasti keelest kirjutades, nii et puudus muudatusvajaduski. Rahvuse puhul aga tekitab see väike erand vahel küsimusi, kahtlusi ja eksimistki ning nõuab tekstikoostajalt taustteadmisi. Näiteks võib väljendis Vene ~ vene viiulikunstnik olla esimeses sõnas

1)     suur algustäht, kui see kunstnik on Venemaalt pärit, aga on rootslane,
2)     väike algustäht, kui ta on pärit Rootsist, aga on venelane,
3)     mõlemad võimalused, kui ta on pärit Venemaalt ja on vene rahvusest, olenevalt sellest, kumba rõhutatakse.

Sama lugu on ka selliste väljenditega nagu Leedu ~ leedu laulja, Norra ~ norra IT-tehnik, Ukraina ~ ukraina kirjanik jne. Kui taustteadmisi pole võimalik hankida, tasub eelistada suurt algustähte.

Rahvusenimetuste väikese tähe tõttu on meil Rooma numbrite kõrval araabia numbrid. Sõna Rooma on suur, sest selline koht on olemas. Sõna araabia kohta on aga Eesti Keele Instituudi keelenõuvakas öeldud nii: „Ühendi araabia number täiend ei ole lähtunud kohanimest (Araabia poolsaarest), vaid on seotud araablastega, seetõttu on õige väike algustäht.“

Üks erandlik juhtum on veel see, et ÕSi järgi me võime kirjutada nii mulgikapsad kui ka mulgipuder, mis on ajalooliselt välja kujunenud, aga ka reeglikohaselt Mulgi kapsad ja Mulgi puder. Muudel juhtudel on Mulgi, Setu, Saare, Võru jt kohanimed täienditena enamjaolt suure algustähega.

Kui need ja muud erandid kõrvale jätta, siis on kohanimelise täiendi suur algustäht vabastanud meid pigem probleemidest, kui tekitanud neid juurde. Ainuke praegu parimas eas põlvkonna raskus ongi uue kirjapildiga harjumine. Noort põlvkonda varasem teadmus ei häiri ja ta on uue reegli hästi omandanud.